Esimene võistlus pärast olümpiat tõi Henry Sildaru (17) tagasi lumelaudade maailma, kuid mitte ilma kõhkluste ja ärevusteta. Pargisõidu finaalis lõpetas ta küll viimasena, aga finaali jõudmine oli juba ise suurepärane saavutus, mis tekitas noores sportlasest ka isiklikku üllatust. “Me algselt ei lootnudki finaali saada, aga kuidas me sinna lõpuks välja jõudsime, on endalegi mõnus üllatus,” tunnistas ta.
Enne olümpiat olid eesmärgid selged: reilidel ei hoita tagasi. Treeningkavad seati nii, et lõpuks oleks võimalik tunda rahulolu ja kergelt uhkust oma saavutuste üle. See tähendas samas ka suurt stressi, sest igas elemendis tuli olla täpne ja järeleandmisi ei tehtud.
Võistluseplaan oli ambitsioonikas: teha kahel hüppel 1800 kraadi pöördeid ehk viis ringi ümber oma telje. Mõte oli peas juba pikemat aega, aga seni polnud õnnestunud kõike kokku saada, et see ka päriselt ellu viia. Esimesel treeningpäeval prooviti, tundus ehk võimalik, aga maandumised olid lauged ja lühikesed, mis ei jätnud ruumi vigadeks. Plani tuli muuta, hüpped lihtsustada, kuid eesmärk jäi sama – täiuslik sooritus.
Reilidel läks veidi teistmoodi: teisel ja kolmandal reilil suutis ta kiiresti kava paika panna, kuid esimene reil tekitas mõttekohti. Olümpial oli teine reil valusalt ebaõnnestunud ja nüüd tekkis küsimus, kas proovida uuesti sama manöövrit. Pärast arutelu isaga otsustati mitte alla anda – katsetati uuesti, mõnel korral õnnestus, teistel mitte. Kahe treeningpäevaga ei tulnud täielikku vastust, kuid hommikuks oli plaan selge: viis ringi, mis tuleb ellu viia.
Võistluspäev oli pingeline. Esimesed kaks hüpet õnnestusid, kuid esimene reil ebaõnnestus täielikult – trikk jäi poolikuks, maandumine selg ees. Pea keerles mõtetest: kuidas edasi minna, et mitte nulli saada. Viimase hetke otsus vahetada külge võimaldas reilile jõuda, kuid maandumine ebaõnnestus uuesti, ja kolmas reil tõi samuti eksimuse. Viimane hüpe õnnestus, aga kogu reiliseeria ebaõnnestumised tõid kokku vaid 38.08 punkti. “Korralik ebaõnnestumine,” sõnas Henry. Ta tunnistas, et see olukord ei meeldi – esimeselt laskumiselt ei saa korralikke punkte kätte.
Teise laskumise eel arutas ta isaga, kas peaks tulevikus lihtsama kava valima, kuid jõuti järeldusele, et mitte. Kahe kava sooritamine ajaliselt keeruline ja nõrgendaks mõlemat sooritust. Kõrgeim eesmärk on protsess – keerulisemad trikid võivad ebaõnnestuda, aga järjepidev treening toob lõpuks stabiilsuse. Ja Henry ise muigab, sest juba plaanitakse järgmisteks treeninguteks veelgi keerukamaid manöövreid. Nokk kinni, saba lahti – sihikindlus ja ambitsioon on tal endiselt üle kõige.
