Suvi tõi Signe Kivi ellu hetke, mis muutis kõik. Pärast aastakümneid kestnud ühist teekonda pidi ta jätma hüvasti oma abikaasa, filmikunstnik Kalju Kiviga. See kaotus ei tulnud vaid kurbuse ja tühjusega – see tõi kaasa ka mõtted, mis panid elu hoopis teises valguses nägema.
Aastakümneid koos elanud paar oli harjunud jagama nii rõõme kui ka raskemaid päevi. Kui saabus hetk, mil tuli hüvasti jätta inimesega, kellega oli koos veedetud umbes nelikümmend aastat, tundus see esialgu peaaegu hoomamatu. Signe Kivi meenutab, et pere jaoks oli raskeid hetki palju. Samas oli kõige raskem just Kaljul endal, kes oma loomult ei olnud inimene, kes kaebaks või kurdaks.
Just see vaikne väärikus jäi Signele kõige eredamalt meelde. Ta on rääkinud, et sellised hetked sunnivad inimest peatuma ja mõtlema sellele, mida elu tegelikult tähendab. Kui keegi, kes on olnud sinu kõrval nii kaua, lahkub, siis ei saa sellest lihtsalt mööda minna – see kogemus jääb sinuga ja muudab sind.
Jõuluaeg on nende peres alati olnud eriline aeg. Sageli on nad kogunenud ühiselt laua taha, mõnikord ka vaid kahekesi, kui lapsed on olnud oma peredega. Tänavu on aga kõik teisiti. Signe Kivi on öelnud, et ta plaanib jõuluõhtul minna Kalju hauale. See on hetk, kus ta tahab olla mõneks ajaks üksi – vaadata vanu fotosid ja meenutada elu, mida nad koos elasid.
Kuigi tal on olnud kutseid veeta õhtu lähedastega, tunneb ta, et vajab ka vaikust ja omaette olemist. Mälestused ja pildid aitavad tal tähistada kõike seda, mis nende ühises elus oli – mitte ainult kaotust, vaid ka pikki aastaid täis armastust, kogemusi ja jagatud hetki.
Signe Kivi on mõelnud palju ka sellele, mida selline kogemus inimesele õpetab. Ta ütleb, et see on pannud teda tundma sügavat alandlikkust elu ees. Huvitaval kombel meenutab see tunne talle ka üht teist eluhetke – aega, mil sündisid tema lapsed. Ka siis oli tunne ülev ja kõikehaarav, täis tänulikkust ja suurt emotsiooni.
Just seetõttu usub ta, et isegi lahkumises võib peituda mingi kummaline ilu. See ilu ei ole kerge ega helge – pigem valus ja vaikne. Ometi on see hetk, mis peatab kõik muud mõtted ja paneb mõistma, kui habras ja samal ajal kui väärtuslik on elu.
Signe Kivi mõtted liiguvad sageli ka nende inimeste poole, kes seisavad silmitsi sarnaste kogemustega. Ta mõtleb nii nendele, keda ta tunneb, kui ka neile, keda ta ei tunne, kuid kes läbivad oma elus raskeid aegu. Eriti neile, kes võitlevad raske haigusega, ning nende lähedastele, kes on nende kõrval ja toetavad neid iga päev.
Nendes mõtetes on palju kaastunnet ja siirast soovi, et inimesed leiaksid jõudu edasi minna. Signe Kivi sõnul paneb just selline mõtlemine mõistma, et hoolimata valust on elu siiski midagi väga ilusat – midagi, mille eest tasub olla tänulik iga päev.
