Eesti kergejõustikumaailmas on üks nimi, mis ei kao kuhugi ka siis, kui elu paneb teele järjest uusi takistusi. See tõkkesprinter on taas jõudnud punkti, kus tuleb end kokku võtta ja alustada peaaegu nullist – juba neljandat korda oma karjääri jooksul.
Iga sportlane teab, mida tähendab katkestus. Kuid tema puhul pole see lihtsalt paus või väike tagasilöök. See on olnud pikk ja kurnav kadalipp, kus iga kord on tulnud uuesti üles ehitada nii keha kui ka vaim. Vigastused, taastumised, lootus ja taas pettumus – kõik see on olnud osa tema igapäevast.
Kõige raskem polegi olnud ainult füüsiline valu. Palju keerulisem on olnud leppida sellega, et just siis, kui vorm hakkab tõusma ja eesmärgid paistavad käeulatuses, tuleb jälle pidurit tõmmata. See murendab enesekindlust ja paneb proovile sisemise jõu. Ometi ei ole ta kordagi lõplikult alla andnud.
Tema lähedased ja toetajad on korduvalt näinud, kuidas ta pärast iga lööki uuesti jalule tõuseb. See ei juhtu üleöö. See tähendab pikki päevi taastusravis, vaikseid hetki kahtluste keskel ja otsust jätkata ka siis, kui kõik tundub ebakindel. Just see visadus on teinud temast midagi enamat kui lihtsalt sportlase.
Neljandat korda sellise katsumuse ees seismine ei ole enam juhus. See on juba iseloomu küsimus. Küsimus sellest, kui palju suudab inimene taluda ja kas ta leiab endas veel motivatsiooni edasi minna. Tema puhul näib vastus olevat selge – ta ei kavatse loobuda.
Kuigi tee tagasi tippu ei ole kunagi lihtne, on temas endiselt sees see sama soov, mis kunagi üldse spordi juurde tõi. Ta tahab joosta, võistelda ja tõestada eelkõige iseendale, et kõik see pingutus ei ole olnud asjata.
Iga uus algus on tema jaoks olnud justkui uus võimalus. Võimalus parandada, kasvada ja tulla tagasi tugevamana. Ja kuigi keegi ei saa garanteerida, kuidas seekord läheb, on üks asi kindel – tema lugu ei ole veel läbi.
