Eesti balleti suurkuju Mai‑Ester Murdmaa, kes lahkus meie seast 24. märtsil 2026. aastal, jättis endast maha palju rohkem kui lavakujundeid, balleti klassikasse kuulunud lavastusi ja tunnustusi. Tema kaks poega – kitarrist ja helilooja Rainer Jancis ning animaator ja muusik Kaspar Jancis – avasid nüüd liigutava ja inimliku külje sellest naisest, keda terve rahvas tundis kui legendaarset ballettmeistrit.
Mai oli avalikult tunnustatud ja armastatud oma töö eest Estonia teatris ning muudes lavades, kuid nüüd meenutavad Rainer ja Kaspar, et tema tantsulised geneerika ei piirdunud sugugi lihtsalt tööga. Mees, kelle tehniline meisterlikkus ja koreograafiline visioon on inspireerinud põlvkondi, oli samas ka kodus temperamentne tantsuline jõud – üks neist inimtüüpidest, kes lihtsalt ei suutnud pidama jääda isegi köögis või elutoas.
„Tihtipeale hakkas ta keset mingit praktilist toimetust ootamatult muusikat ümisedes tantsima,“ meenutab üks poegadest. See polnud pelgalt väike liigutus – see oli kui teadlik jätk tema elutööst, viisi, kuidas ta oma keha ja hinge oli õpetanud rütmi nägema igas hetkes. Rainer ja Kaspar räägivad, kuidas isegi lihtsad majapidamistööd muutusid etenduseks: ema võis poti kõrval seistes keerelda või laua taga dokumente sorteerides jalga tõsta – nagu laval, kus publik ootab lõõgastavat tsüklit.
See eriline segu distsipliinist ja loomingulisusest ei olnud poegade jaoks ainult naljakas mälestus – see oli osa sellest, kuidas nad mõlemad kunstnikena vormusid. Rainer, kelle muusika on saatnud etendusi ja filmiprojekte, ja Kaspar, kelle loominguline tee animatsiooni ning muusika ühendab lugu ja heli omavahel ootamatutes kombinatsioonides, räägivad sageli ema omapärasest võimest viia kunstne vaim oma igapäevaellu.
Mai Murdmaa mõjutas Eesti kultuurimaastikku laialdasemalt kui enamik inimesi suudab mõista. Tema pärand ei seisne üksnes lavastustes või auhindades, vaid ka neis väikestes, igapäevastes hetketes, kus kunst ja elu põimusid – kuni viimase koduse sammuni.
