Eesti koorimuusika elav legend Vaike Uibopuu murdis vaikuse ja rääkis pisarsilmi laval kogetud müstilisest ilmutusest

Eesti koorimuusika tõeline suurnimi, armastatud dirigent ja lugematute uute põlvkondade õpetaja Vaike Uibopuu tähistas hiljuti oma väärikat 85. sünnipäeva. See emotsionaalne verstapost ei möödunud aga vaikselt, vaid tõi endaga kaasa midagi hoopis sügavamat ja pühamat, mis pani saalisviibijate südamed kiiremini lööma ja tekitas kananaha ihupeale. Spetsiaalselt tema auks korraldatud kontserdil sündis midagi sellist, mida isegi aastakümneid lavalaudadel veetnud elav legend ei osanud oodata. Tegemist oli hetkega, kus aeg ja ruum justkui lakkasid eksisteerimast ning muusika muutus käega katsutavaks maagiaks.
Delta 5. veebruaril: preemiaga pärjatud Vaike Uibopuu, ERSO kontsert |  Klassikaraadio | ERR

Juubelikontserdi absoluutseks kulminatsiooniks kujunes hetk, mil koor esitas Miina Härma legendaarset ja hingematvalt valusat teost Kojuigatsus. Vaike Uibopuu, kes on oma pika karjääri jooksul kuulnud ja juhatanud tuhandeid laule, koges sel sekundil midagi täiesti erakordset ja seletamatut. Tema enda sõnul sai ta koorilt kätte täpselt sellise tõlgenduse, mis oli seni kõlanud vaid tema enda kõige salajasemates hingesoppides ja mõtetes. See oli absoluutne ja täiuslik muusikaline katarssis, kus lauljate hääled sulandusid kokku dirigendi sisemise visiooniga viisil, mis jättis hinge täieliku vaikuse ja rahu.

Dirigendina pead sa suutma anda muusikat edasi lauljatele, avas Vaike Uibopuu hiljem emotsionaalselt oma elutöö tagamaid ja seda rasket, kuid kaunist ülesannet. See ei ole pelgalt käte liigutamine või rütmi hoidmine, vaid hinge ja tunnete ülekandmine teistele inimestele, et nad suudaksid seda edasi anda kuulajatele. Just selline haruldane ja sügav side tekkisgi sellel märgilisel kontserdil, kus iga noot ja iga sõna tabas otse märklauda.
Vaike Uibopuu 70. sünnipäeva tähistatakse kontserdiga | Uus Eesti

Kuid see polnud veel kõik, sest meenutades oma karjääri võimsamaid hetki, rääkis armastatud koorijuht täielikust vaimsest ilmutusest, mis tabas teda otse tuhandete silmapaaride ees. Vaike Uibopuu tunnistas emotsionaalselt, et kui ta juhatas suurt ja ikoonilist teost Ta lendab mesipuu poole, kadusid tema ümbert kõik maised piirid. Mesipuud juhatades tajusin ma tõelist kõiksust, kirjeldas legend seda püha ja lausa üleloomulikku kogemust, kus ta tundis end osana millestki palju suuremast kui meie igapäevane reaalsus. Need mälestused ja emotsioonid elavad temas edasi, tõestades, et muusika suudab murda kõik piirid ja puudutada igavikku.