Kaugemas Siberis, ühe tundmatu jõe metsikul kaldal, rullus aastakümneid tagasi lahti stseen, mis kõlab kui stsenaristi lennukas fantaasia, kuid on ometi sulatõsi. Just seal, keset karmi loodust, leidsid nukunäitlejad Lully ja Harry Gustavson midagi sellist, mis kinnitas neile igaveseks: nende kohtumine siin ilmas ei olnud juhus, vaid kõrgemalt poolt paika pandud plaan. See oli kivi – tavaline hall maakivi, mis lebas jõevees. Kuid kui Harry selle üles tõstis, selgus, et kivi oli täpselt pooleks murdunud. Üks pool oli tema käes, teine aga ootas leidjat. Ja uskuge või mitte, teise poole leidis just Lully. Kui nad need kaks tükki kokku panid, sobitusid murrujooned ideaalselt, moodustades taas terviku. See kivi on neil tänaseni alles kui sümbol liidust, mida ei suuda purustada aeg ega vahemaad.
Täna, olles koos veetnud üle poole sajandi, vaatavad Lully ja Harry teineteisele otsa sama säraga kui oma nooruspõlves Eesti Riiklikus Nukuteatris, kus nende ühine tee alguse sai. Nad on paar, kes on tõestanud, et armastus ja kirg oma töö vastu võivad kesta igavesti. Üle 55 aasta abielus olnud Gustavsonid ei ole lihtsalt elukaaslased, nad on loominguline tandem, kes on pühendanud oma elu nukkudele hingamise andmisele. See on uskumatu side, kus piirid töö ja eraelu vahel on ammu kadunud – nad teevad kõike koos, jagades nii lavalaudu kui ka hommikukohvi.
Harry Gustavson, kelle sooja ja tuttavat häält mäletavad põlvkonnad televaatajaid sellistest kultuslikest lastesaadetest nagu „Kikerikii“, „Hei, pöialpoisid!“ ja hiljem isegi „Teletupsudest“, on nukkude maailmas tõeline elav legend. Tema kõrval on alati olnud Lully, naine, kes on paljudele nende etendustes nähtud nukkudele oma kätega kuju ja hinge andnud. See on tõeline pereteater selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Viimased nelikümmend aastat on nad tüürinud omaenda Harry Gustavsoni Nukuteatrit, keeldudes pensionipõlve rahust. „Me mängime seni, kuni mõistus jagab ja käed-jalad liiguvad,“ on nad ise öelnud, naeratus näol.
Nende kodu Õismäe kortermaja viiendal korrusel on kui võluri töötuba, täis mälestusi, visandeid ja loomulikult nukke, kes ootavad oma järgmist etteastet. Gustavsonide lugu on elav tõestus sellest, et tõeline õnn peitub lihtsates asjades – koosolemises ja ühises loomes. Isegi kui maailm nende ümber tormab ja muutub, on nemad jäänud truuks oma klassikalisele sirmiteatrile, pakkudes lastele puhast rõõmu ja muinasjutte. Nad on õnnelikud, sest neil on teineteisest piisavalt ja see Siberi jõekaldalt leitud kivi poolikute kohtumine on jäänud nende elu kauneimaks metafooriks. See on liit, mis püsib kindlalt nagu kalju, hoides kokku kahte inimest, kes on loodud teineteise jaoks.
