Eesti muusikaelus on hetki, mis sööbivad mällu igaveseks, kuid Ivo Linna jaoks on üks konkreetne mälestus täis painavat “oleksit”. See on lugu mehest, kes kinkis rahvale vabaduse laulud, ja sõbrast, kes ei jõudnud õigel ajal telefonitoru tõsta. Ivo Linna meenutab nüüd, aastakümned hiljem, seda saatuslikku ja emotsionaalselt laastavat hetke, mil Alo Mattiisen üritas temaga viimast korda kontakti saada. See oli aeg, mil õhus oli tunda tragöödiat, kuid keegi ei osanud oodata nii kiiret ja lõplikku lahkumist.
Kõik sai alguse täiesti tavalisest päevast, mil Ivo Linna naasis koju ja leidis eest teate, mis muutis tema maailma. Alo Mattiisen oli talle helistanud. See polnud lihtsalt suvaline tervitus, vaid helilooja oli jätnud selge ja tungiva sõnumi: ta tahab rääkida. Ivo tundis koheselt, et midagi on teistmoodi, kuid elu keerdkäigud ja igapäevased toimetused tähendasid, et vastukõne ei toimunud sel samal sekundil. See väike viivitus on jäänud Linnat saatma nagu vari, mis ei kao kuhugi.
Kui Ivo lõpuks numbrilaua taga istus ja Alo koduse numbri valis, ei vastanud talle sõbra hääl. Toru tõstis Alo abikaasa Katre ning tema hääletoonist piisas, et mõista – olukord on pöördumatu. Katre sõnad olid lühikesed ja löövad nagu noahoop: Alot ei ole enam siin, ta viidi just minema. See oli hetk, mil aeg seiskus ja lootus asendus karmi reaalsusega. Kiirabi oli helilooja kodust kaasa viinud ning see vestlus, mida Alo nii väga soovis pidada, jäigi igavesti toimumata.
Linna kirjeldab seda emotsionaalset tühimikku kui rasket koormat. Ta on korduvalt mõelnud, mida Alo talle öelda tahtis. Kas see oli uus muusikaline idee? Kas see oli appihüüd või hoopis hüvastijätt? See teadmatus ongi kõige valusam. Ivo meenutab, et sel perioodil oli Alo tervis ja vaimne seisund juba habras, kuid legendi elujõud tundus ikkagi ammendamatu. Fakt, et viimane sõnum jäi vastuseta, on midagi, mida ükski sõber ei taha kogeda.
See traagiline meenutus heidab valgust ka sellele, kui suur oli tegelikult pinge vabaduslaulikute õlgadel. Alo Mattiisen ei olnud lihtsalt helilooja, ta oli sümbol, ning Ivo Linna oli tema hääl. Nendevaheline side oli sügavam kui pelk tööalane koostöö. Täna, vaadates tagasi neile tormilistele aastatele, nendib Linna, et surm tuli liiga vara ja liiga ootamatult, jättes maha vaid kajavad telefonikõned ja pooleli jäänud mõtted. See on kibe meeldetuletus meile kõigile, et olulised sõnad tuleb öelda kohe, sest järgmist võimalust ei pruugi tulla.
