Andres Dvinjaninov ei räägi endast sageli nii otse ja kaitsetult, kuid seekord tuli kõik justkui iseenesest. Tema sõnad ei olnud pelgalt meenutus minevikust, vaid midagi palju sügavamat – tunne, mis on teda saatnud juba lapsepõlvest saati ja mida ta pole kunagi püüdnud ilustada.
Lavastajana sukeldus ta suvetükki „Kadri“ kogu oma sisemise pagasiga, sest see lugu ei olnud tema jaoks lihtsalt tekst. See oli peegel. Midagi, milles ta tundis ära iseenda – väikese poisi, kes kasvas üles keerulistes oludes ja kelle enesehinnang oli tol ajal habras. Ta on tunnistanud, et pidas end kunagi lausa mökuks, ning see tunne ei olnud pelgalt hetkeline mõte, vaid pikk ja vaikne kaaslane.
Just seetõttu ei olnud „Kadri“ tema jaoks lihtsalt lavastus. See oli võimalus minna tagasi sinna, kuhu tavaliselt ei taheta vaadata. Ta ei ehitanud lavale ainult lugu ühest tüdrukust, vaid pani sinna sisse omaenda kogemused, oma haavatavuse ja selle osa endast, mida paljud püüaksid pigem varjata.
Dvinjaninov ei ole kunagi kartnud jääda teiste silmis rumalaks. See hoiak on saatnud teda kogu elu ja aidanud tal teha valikuid, mida paljud pelgaksid. Tema jaoks ei ole olnud tähtis näida tark või eksimatu – tähtis on olnud ausus iseenda vastu. Just see julgus on andnud talle võimaluse liikuda edasi ka siis, kui sisemiselt on olnud raske.
Lavastust luues ei hoidnud ta tagasi emotsioone. Vastupidi – ta lasi neil esile tulla, sest ainult nii saab sündida midagi, mis puudutab ka teisi. Tema jaoks ei ole teater kunagi olnud lihtsalt meelelahutus. See on koht, kus inimene võib kohtuda iseendaga, isegi siis, kui see ei ole mugav.
„Kadri“ lugu, oma nukruse ja siirusega, avas temas midagi, mis oli aastaid vaikselt olemas olnud. See ei olnud ainult töö, vaid teekond. Ja selle teekonna jooksul sai selgeks, et minevikku ei saa kustutada, kuid seda saab mõista – ja võib-olla isegi leppida sellega, kes sa kunagi olid.
Just see ausus, mida ta ei püüa peita, teebki temast looja, kelle tööd ei jäta külmaks. Ta ei mängi turvaliselt ega vali lihtsat teed. Ta läheb sinna, kus on ebamugav, ja toob sealt tagasi lood, mis panevad mõtlema.
Ja võib-olla ongi see tema suurim tugevus – ta ei karda olla see, kes ta kunagi oli, ega see, kes ta on praegu. Sest just seal, ebakindluse ja julguse piiril, sünnib midagi tõelist.
