Märt Roosna südantlõhestav pöördumine: avalik kiri Tõnis ja Kelly Sildarule kisub vanad haavad uuesti lahti

Eesti spordimaailma üks valusamaid ja pikaleveninud saagasid on saanud uue ning emotsionaalse peatüki. Tuntud spordiajakirjanik Märt Roosna otsustas vaikimise murda ning saatis teele avaliku kirja, mis on suunatud otse intriigide ja kohtuvaidluste keskmes olevatele Tõnis ja Kelly Sildarule. See ei ole lihtsalt järjekordne arvamuslugu, vaid meeleheitlik hüüd suunal, kus aastatepikkune vimm ja avalik musta pesu pesemine on varjutanud kõik sportlikud saavutused.

Roosna kiri tungib otse probleemi tuumani, meenutades aegu, mil Sildarute pere sümboliseeris Eesti jaoks puhast edulugu ja ühtekuuluvust. Nüüdseks on sellest järel vaid varemed, kus tütar ja isa suhtlevad advokaatide ning meedia vahendusel. Ajakirjaniku sõnadest kumab läbi siiras mure – kui kaua suudab üks perekond ja tegelikult kogu Eesti spordiavalikkus seda ränka koormat kanda? Ta esitab valusaid küsimusi, mis sunnivad peatuma ja mõtlema: kas tõesti on viha suurem kui veri ja kas lepinguvabadus on olulisem kui hingerahu?

Artikli keskmes on tõdemus, et see avalik vastasseis on ammu ületanud spordi piirid. Tegemist on inimliku tragöödiaga, kus süüdistused kehalises väärkohtlemises ja vara omastamises on muutunud igapäevaseks uudisvoo osaks. Roosna ei vali pooli, vaid kirjeldab seda rusuvat atmosfääri, mis ümbritseb iga Kelly starti või Tõnise sõnavõttu. Ta kutsub mõlemat osapoolt üles leidma endas see viimnegi väärikuse piisk, et lõpetada hävitustöö, mis ei jäta võitjaks kedagi.

See kiri on justkui peegel, mille ajakirjanik ulatab asjaosalistele, lootes, et ehk suudetakse selles näha midagi muud peale kohtusaalide ja kibestumise. Roosna rõhutab, et aeg voolab pöördumatult ning iga päev, mis veedetakse teineteist hävitades, on igaveseks kaotatud hetk. See on emotsionaalne meeldetuletus, et säravate medalite taga peaks peituma inimene, mitte ainult külm ja kalkuleeriv viha. Kiri lõppeb lootusega, et ehk suudavad need read avada uue ukse – isegi kui see viib vaid vaikiva relvarahuni, oleks see suur samm edasi sellest mudast, kuhu on ühiselt vajutud.