Armastatud näitlejanna ja kahe teismelise ema Evelin Võigemast on alati silma paistnud oma väärikuse ja siirusega, kuid nüüd otsustas ta jagada midagi eriti isiklikku ja õpetlikku. Ajakirja EMA värskes suvenumbris räägib naine avameelselt teemal, mis puudutab tuhandeid Eesti peresid – kuidas minna lahku nii, et lapsed ei kaotaks pind jalge alt ning perepilt ei puruneks kildudeks, vaid saaks uue ja hingava vormi.
Evelini jaoks on kogu selle emotsionaalselt keerulise protsessi keskmes olnud üks kindel telg: laste turvatunne. Ta nendib, et kuigi täiskasvanute maailmas võivad tormid kesta kauem, on vanemate püha kohus säästa sellest oma järeltulijaid nii palju kui võimalik. See ei ole pelgalt ilus jutt, vaid igapäevane pingutus ja teadlik valik hoida rahu ka siis, kui sisemuses võib keeda.
Näitlejanna kirjeldab sooja ja sügava tunnetusega, et perekond ei kao kuhugi ka siis, kui vanemad enam ühise katuse all ei ela. Tema kogemus näitab, et perekonna olemus transformeerub. See on justkui uue peatüki kirjutamine samas raamatus, kus peategelased on endiselt olemas, kuid nende omavaheline dünaamika on muutunud. Võigemast rõhutab, et oluline on säilitada austus ja inimlik side, sest lapsed peegeldavad vanemate emotsioone ja ebakindlust.
Laste jaoks on maailm stabiilne siis, kui nad teavad, et mõlemad vanemad on nende jaoks endiselt olemas ja et omavaheline suhtlus ei ole muutunud sõjatandriks. Evelin usub, et just see ongi eduka lahkumineku võti – suuta asetada laste heaolu ja emotsionaalne stabiilsus kõrgemale oma isiklikest solvumistest või egost. See nõuab suurt küpsust, kuid tulemus on hindamatu: õnnelikud ja tasakaalukad teismelised, kes ei pea valima pooli.
Tänases maailmas, kus lahkuminekud on sagedased, mõjub Evelini vaade värskendavalt ja lohutavalt. See annab lootust, et ka kõige raskematest hetkedest on võimalik väljuda sirge seljaga, hoides alles selle kõige kalli – armastuse ja hoolivuse oma laste vastu. Tema sõnum on selge: perekond jääb alles seni, kuni vanemad on valmis selle nimel pingutama, sõltumata sellest, millisel aadressil keegi parajasti uinub. See on lugu vastutusest, suureks kasvamisest ja sellest, et ka purunenud vaasist saab kokku panna uue ja veelgi tähendusrikkama mosaiigi, kui vaid tahet jagub.
