Eesti armastatud näitlejanna Luule Komissarov on naine, kelle naeratus ja elurõõm nakatavad igaüht, kuid selle särava fassaadi taga peitub lugu, mis on täis sügavat inimlikku dramatismi. Kuigi paljud peavad teda vankumatuks ja alati positiivseks, tunnistab Luule nüüd avameelselt, et on elus kogenud tõelist hingelist murdumist vaid ühel korral. See saatuslik hetk saabus siis, kui purunes tema abielu Kalju Komissaroviga. See polnud lihtsalt ühe liidu lõpp, vaid krahh, mis raputas naise maailmapilti põhjalikult ja jättis hinge jälje, mis ei kulu kunagi päriselt maha.
Kõige valusam polnud Luule jaoks mitte armastuse hääbumine ise, vaid viis, kuidas see kõik ilmsiks tuli. See oli reetmine, mis toimus selja taga ja hiilivalt. Luule meenutab kibedusega, et ajal, mil tema uskus veel nende ühisesse tulevikku, teadsid kõik teised ümberringi juba tõde. Kalju suhe teise naisega polnud kolleegidele teatris mingi saladus – sellest sosistati nurkades, selle üle muigati garderoobides, samal ajal kui Luule ise elas täielikus teadmatuses. See alandustunne, et teda peeti justkui viimaseks, kes asjast teada sai, lõikas sügavamalt kui miski muu. Ta oleks oodanud mehelt ausust, sirget selga ja otsekohest juttu, kuid selle asemel sai ta osaks varjamisest ja hiilimisest, mis muutis löögi kordades valusamaks.
Hoolimata sellest tohutust emotsionaalsest pagasist ja solvumisest, suutis Luule säilitada oma väärikuse. Ta rõhutab täna, et kuigi süda kisti rinnust, ei laskunud nad kunagi labasuse tasemele. Nende vahel pole olnud inetuid stseene, kus kistaks üksteisel karvu või loobitaks mürgiseid süüdistusi avalikkuse ees. See on Luule fenomen – suuta ka kõige suurema valu keskel jääda daamiks. Ta on õppinud elama põhimõtte järgi, et käsi on andmiseks ja meel järeleandmiseks, kuid kõige tähtsam on süda, mis on loodud andeks andmiseks. See elutarkus ei tulnud kergelt, vaid läbi pisarate ja pikkade unetute ööde, kus ainsaks toeks oli tema ema. Just ema oli see kalju, kellele Luule toetus, kui tema enda maailm koost lagunes ja ta pidi uuesti leidma põhjuse, miks hommikul silmad avada ja lavale minna.
Täna vaatab Luule sellele ajale tagasi teatava rahuga, kuigi mälestus solvumisest on selge. See kogemus on teda õpetanud hindama ausust üle kõige ja mõistma, et isegi kõige rängemad elulöögid on ületatavad, kui suudad endas leida jõudu andestada. Ta ei pea viha, kuid ta ei unusta ka seda õppetundi, mille elu talle nii karmilt kätte mängis. See on lugu naisest, kes murdus, kuid tõusis fööniksina tuhast, kandes endas väärikust, mida suudavad hoida vaid tõeliselt suured isiksused. See valu on teinud temast selle Luule, keda rahvas täna nii palavalt armastab – eheda, haavatava ja lõpuni ausa.
