Tunnustatud ja armastatud Eesti arhitekt Raul Vaiksoo on pidanud silmitsi seisma oma elu kõige sügavama ja tumedama õudusunenäoga, mis hiilis tema igapäevasesse olemisse täiesti märkamatult, ilma igasuguste hoiatavate sümptomiteta. Mees, kes on harjunud looma ilu ja jätma unustamatuid jälgi Eesti kultuurimaastikule, avastas end ootamatult olukorrast, kus kaalul oli tema enda elu ja hääl. Kõik sai alguse millestki, mis esmapilgul tundus täiesti tühine ja tähelepanuväärne. Raul Vaiksoo hakkas lihtsalt natuke kaalust alla võtma, kuid kes oleks osanud arvata, et selle pealiskaudse muutuse taga peitub tegelikult eluohtlik ja armutu vaenlane – kõrivähk. See salakaval diagnoos lõi mehe maailma ühe hetkega täielikult segi ja pani ta olukorda, kus tuli vastu võtta otsuseid, mida tavaline inimene ei suudaks isegi unes ette kujutada.
Pääsemise ja tervenemise tee kujunes aga erakordselt šokeerivaks ja füüsiliselt radikaalseks kogemuseks. Selleks, et sellest kohutavast haigusest lõplikult võitu saada ja mehe elu päästa, pidid kirurgid tegema midagi tõeliselt drastilist. Keerulise ja ohvriterohke meditsiinilise protseduuri käigus lõigati Raul Vaiksoo enda tuharalt tükk elusat kude ning see õmmeldi talle otse suhu, et asendada vähkkasvaja poolt hävitatud piirkonda. Selline meditsiiniline sekkumine on vaimselt ja füüsiliselt tohutult kurnav, jättes kehale ja hingele igavesed jäljed. Pärast seda ränka ja kurnavat operatsiooni pidi mees ärkama täiesti uues reaalsuses, kus isegi rääkimine ei olnud enam endine.
See drastiline elumuutus tabas meest valusalt otse südamesse. Raul Vaiksoo on ise emotsionaalselt tunnistanud, et see on ikka tõeline jama, kui ta peab nüüd terve oma ülejäänud eluea just sellisel viisil rääkima. See uus ja võõras hääl tuletab talle pidevalt meelde ränka võitlust, mida ta pidi läbi elama. Pärast seda ülimalt ränka ja kurnavat operatsiooni sai talle ka koheselt ja lõplikult selgeks valus paratamatus – suurtele lavadele tal enam asja ei ole. See uks sulgus tema ees igaveseks, jättes hinge tühjuse ja sundides leppima reaalsusega, et vana elu on möödas.
Kuigi haigus sai seljatatud ja elu päästetud, on sellest jäänud sügav emotsionaalne ja füüsiline märk, mis ei kao kuhugi. See ränk teekond näitab, kui hapu ja habras võib olla inimese tervis ning kui kiiresti võib muutuda absoluutselt kõik, mida oleme pidanud iseenesestmõistetavaks. Mees, kes on elanud tohutult kirevat ja täisväärtuslikku elu, peab nüüd kohanema reaalsusega, kus iga lausutud sõna tuletab meelde seda ränka lahingut, kus võidu hinnaks oli tüki omaenda keha loovutamine suuõõne taastamiseks. Raul Vaiksoo elumuutev kogemus jääb meenutama meditsiini imesid, kuid samas ka seda kirjeldamatult ränka hinda, mida ellujäämise eest vahel maksta tuleb.
