Armastus ei küsi aega ega kohta ning sageli ei hooli ta ka sellest, millised on meie ettekujutused ideaalsest kaaslasest. Sirje Liemola elutee on selle elavaks tõestuseks. Täna, vaadates tagasi uskumatule 45 aastale, mis on veedetud koos Soome ühe säravama meelelahutusmaailma tähe Seppo Liemolaga, tunnistab naine midagi jahmatavat. See mees, kellest sai tema elu selgroog ja laste isa, ei vastanud alguses absoluutselt tema maitsele. See oli kohtumine, mis ei pidanud justkui kuhugi viima, kuid ometi põimis see kokku kahe inimese saatused viisil, mida kohtab vaid filmides.
Sirje meenutab neid algusaegu erilise soojuse ja kerge muigega suunurgas. Tol ajal oli Seppo Soomes tõeline iidol, mees, kelle nime teadsid kõik ja kelle sarm ei jätnud kedagi külmaks. Kuid Sirje jaoks ei lugenud staariseisus midagi. Tema ettekujutus unistuste mehest oli hoopis teistsugune ja Seppo ei mahtunud nendesse raamidesse kohe kuidagi. Ometi oli mehes midagi sellist – see seletamatu “miski” –, mis sundis naist uuesti vaatama. See oli segu järjekindlusest, soome jonnist ja sügavast inimlikust soojusest, mis peitus lavatulede sära taga.
Nende ühine teekond on olnud pikk ja kirev, täis põhjamaiselt karget romantikat ja igapäevast toetust. 45 aastat abielu on saavutus, mis tänapäeva tormiliselt muutuvas maailmas tundub peaaegu kättesaamatu tipuna. Sirje on seisnud Seppo kõrval läbi kõigi nende aastakümnete, olles tunnistajaks nii tohutule edule kui ka hetkedele, kus avalikkuse tähelepanu on olnud väsitav. See liit on kasvanud ja karastunud, muutudes ajaga üha tugevamaks. Sirje tõdeb, et esmamulje võib olla petlik ning see, keda me alguses “oma tüübiks” ei pea, võib osutuda just selleks ainsaks, kes meid tegelikult mõistab ja hoiab.
Nende kodu on olnud sadam, kus staariseisus jääb ukse taha. Sirje on osanud luua keskkonna, kus Seppo on saanud olla lihtsalt tema ise, ilma igasuguste maskideta. See on olnud vastastikune kasvamine, kus eesti visadus ja soome temperament on leidnud täiusliku tasakaalu. Naine kirjeldab nende suhet kui teekonda, mis on nõudnud kannatlikkust, aga pakkunud vastu hingerahu, mida ei saa osta ühegi honorari eest. See on lugu sellest, kuidas vastandid mitte ainult ei tõmbu, vaid jäävadki kokku, trotsides aega ja eelarvamusi. Täna vaatavad nad teineteisele silma sama pilguga nagu aastakümneid tagasi, teades, et see juhuslik kohtumine oli tegelikult elu kingitus.
