Eesti avalikkuse ees tuntust kogunud ja nüüdseks Soome lahe põhjakaldal püsiva õnne leidnud transsooline sisulooja Ariadne on otsustanud avada oma südame ja rääkida ilustamata loo sellest, mida tähendab elada pideva hirmu ja vaenu varjus. Kuigi naise elu Helsingis tundub pealispinnalt vaadates särav ja muretu, peidab see endas sügavaid arme ja igapäevast võitlust ellujäämise nimel. Tema postkasti potsatavad sõnumid ei ole alati täis imetlust, vaid seal peitub toores ja hirmutav vihkamine, mis sunnib teda oma kodumaale naasmise eel tõsiselt turvalisuse pärast muretsema.
Ariadne tunnistab täiesti avameelselt, et tema side Eestiga on muutunud hapraks just nende inimeste tõttu, kes ei suuda leppida tema identiteediga. Ta kirjeldab värvikalt ja emotsionaalselt, kuidas talle saadetakse regulaarselt otseseid tapmisähvardusi. Sõnumite sisu on verdtarretav: talle lubatakse peksmist ja surma hetkel, kui tema jalg peaks taas Eesti pinda puudutama. See ei ole lihtsalt küberkiusamine, vaid süsteemne psühholoogiline terror, mis on saatnud teda sellest hetkest peale, kui ta otsustas elada oma tõe järgi.
Hoolimata sellest rängast koormast on Ariadne suutnud endasse koguda imekspandavat jõudu. Ta selgitab, et on aastate jooksul endale ümber kasvatanud niivõrd paksu naha, et suudab neist rünnakutest läbi murda. See on olnud valus ja pikk protsess, kus iga solvang on olnud justkui uus kiht tema kaitserüüs. Soomes elades tunneb ta end tunduvalt vabamalt ja turvalisemalt, leides sealt ühiskonna, mis tundub olevat tema suhtes oluliselt tolerantsem ja mõistvam kui see keskkond, kust ta kord põgenes.
Põhjanaabrite juures on Ariadne leidnud hingerahu, mida ta Eestis kunagi ei kogenud. Sealne elu pakub talle anonüümsust ja samas aktsepteerimist, mis võimaldab tal keskenduda oma sisuloomingule ja isiklikule arengule. Kuid hirm kodumaa ees püsib. Iga kord, kui ta mõtleb Tallinna külastamisele, meenuvad talle need mürgised read tema ekraanil. See on kibe reaalsus – naine, kes on leidnud oma õnne võõrsil, peab kartma oma elu pärast seal, kus on tema juured. Tema lugu on valus meeldetuletus sellest, kui kaugele võib minna inimlik kurjus ja kui palju peab üks inimene taluma lihtsalt selleks, et olla tema ise. Ariadne jääb aga kindlaks: tema vaimu ei murta ja ta jätkab oma teed, olgu ähvardused kui tahes rängad.
