Eesti tele- ja filmimaailma suursündmus, EFTA gala, pakkus sel aastal lisaks pidulikkusele ka tõelisi paljastusi, mis panid saalitäie rahvast ahhetama. Kui lavale astus alati särav ja ettearvamatu Anu Saagim, et kuulutada välja parima tõsielusaate auhinna võitja, ei piirdunud ta pelgalt ümbriku avamisega. Ta tõi päevavalgele killukesi omaenese tormilisest minevikust, mis on jäänud avalikkuse eest seni varju.
Auhinna pälvis Roald Johannson oma raputava saatesarja „Roaldiga trellide taga“ eest. Just see temaatika avas Saagimi mälestustelaeka. Bravuuritar tunnistas otse laval, silmadesse talle omane kaval helk, et vanglaelu ei ole talle sugugi võõras teema. „Ma olen ise ka kolm korda trellide taha sattunud,“ teatas Anu saali poole pöördudes, jättes õhku hetkelise vaikuse ja küsimärgi: kas see on järjekordne nali või karm reaalsus?
Selgus, et tegemist polnud pelgalt bravuuritsemisega. Anu kirjeldas oma kogemusi kui „seinast seina“ elamusi, andes mõista, et elu on teda viinud kohtadesse, kuhu tavakodanik naljalt ei satu. Ta ei laskunud küll detailsetesse kirjeldustesse iga juhtumi puhul, kuid tema toonist võis välja lugeda, et need hetked on jätnud temasse kustumatu jälje. Üks asi on külastada kinnipidamisasutust saatejuhina, hoopis teine aga tunda, kuidas rauduks selja taga lukustub.
Saagimi sõnul on trellide taga veedetud aeg andnud talle hoopis teistsuguse perspektiivi vabadusele ja inimsaatustele. See ülestunnistus muutis auhinna üleandmise Roald Johannsonile eriti tähendusrikkaks. Roald, kes on oma saates näidanud vanglasüsteemi karmi ja tihti lootusetut palet, leidis endasuguse hingesugulase ootamatust kohast – glamuurselt galalavalt.
Külalised sosistasid saalis, püüdes meenutada, millal ja kus võis Saagim seadusega pahuksisse sattuda. Kas need olid nooruspõlve uljused, välismaal aset leidnud arusaamatused või midagi muud? Anu ise jäi talle omaselt salapäraseks, nautides tähelepanu ja seda kergelt šokeerivat efekti, mida tema sõnad tekitasid. Ta rõhutas, et kogemused on olnud äärmiselt erinevad, vihjates, et mitte iga kord polnud tegemist millegi süngega, vaid ehk hoopis elu keerdkäikudega, mis lihtsalt nii lõppesid.
See hetk galal tuletas kõigile meelde, et Anu Saagim on palju enamat kui lihtsalt seltskonnatäht. Ta on naine, kes on elanud mitu elu ja kogunud kogemusi, mis ulatuvad punastelt vaipadelt kuni külmade vanglamüürideni. Roald Johannsoni võit ja Anu avameelsus lõid võimsa sünergia, mis jääb selle aasta EFTA galat meenutama veel pikaks ajaks. Kui prožektorite valgus kustus ja pidu jätkus, jäi paljusid kummitama Anu lause: trellid on trellid, kuid kogemus on see, mis loeb.
