Eesti pärimusmuusika üks tuntumaid nimesid, Zetode ja Vallatute Vestide eestvedaja Jalmar Vabarna, ei varja, et tema mõtted on viimasel ajal liikunud täiesti uues suunas. Laval ja muusikas tegutsev mees on hakanud üha sagedamini mõtlema sellele, milline võiks olla elu väljaspool kontserte ja esinemisi – pere, lapsed ja see eriline tunne, mida paljud peavad elu kõige tähtsamaks peatükiks.
Vabarna, kes oli toona 27-aastane, on enda sõnul jõudnud punkti, kus pelgalt muusikaga tegelemine ei tundu enam piisav. Ta on mõelnud sügavamalt sellele, mida tähendab vastutus ja lähedus, mida saab pakkuda ainult oma pere loomine. See ei ole pelgalt mööduv mõte või kerge unistus – pigem kindel sisemine soov, mis on aja jooksul aina tugevamaks muutunud.
Mees on rääkinud otsekoheselt, et tahaks saada isaks pigem varem kui hiljem. Tema jaoks ei ole oluline ainult see, et tal oleksid lapsed, vaid ka see, milline isa ta nende jaoks oleks. Ta näeb end nooremapoolse isana, kes ei jää kõrvalt vaatama, vaid elab lastega samas rütmis, liigub, tegutseb ja kogeb elu koos nendega.
Tema sõnul on oluline, et isa ja laste vahele ei tekiks suurt põlvkondlikku distantsi. Ta tahab olla see, kes jõuab lastega koos rõõmu tunda, naerda ja isegi pidutseda, mitte see, kes jääb kõrvale lihtsalt vaatlema. Selline lähedus ja ühine energia on tema jaoks väga tähtis ning just see mõte paneb teda oma tuleviku üle üha enam mõtlema.
Kuigi muusikuelu on tihe ja nõuab palju pühendumist, ei ole see tema jaoks takistus, vaid pigem väljakutse, mida saab tasakaalustada. Vabarna ei varja, et pere loomine tähendaks muutusi, kuid need on muutused, milleks ta on valmis. Tema jaoks ei ole küsimus selles, kas see juhtub, vaid millal see samm lõpuks astutakse.
Need mõtted ei ole sündinud üleöö. Pigem on need kasvanud koos kogemuste ja arusaamadega, mis on ajapikku küpsenud. Ja nüüd, kui ta sellest avalikult räägib, on selge, et tegu ei ole lihtsalt juhusliku ideega, vaid millegagi, mis on tema jaoks päriselt oluline ja südamelähedane.
