Legendaarse helilooja Alo Mattiiseni tütar Mariita Mattiisen on võtnud oma südameasjaks hoida elus isa pärandit, kuid hiljutine suursündmus „Alo Mattiisen 65 – mis hingest tulnud, see hinge läheb“ tõi kaasa ootamatu ja valusa majandusliku löögi. Kuigi kontserdid Tallinnas Alexela kontserdimajas ja Tartus Vanemuise saalis olid emotsionaalselt laetud ning tõid lavale Eesti muusikamaailma tipud, lõppes projekt korraldajale rahalise krahhiga. Mariita tunnistas avameelselt, et kogu see suurejooneline ettevõtmine jättis talle kanda mitmekümne tuhande euro suuruse miinuse, mida tuleb nüüd hakata klovima ja klaarima.
Mariita jaoks ei olnud see projekt kunagi suunatud kasumi teenimisele, vaid see oli puhas kummardus isale, kelle muusika saatis Eesti rahvast vabaduse poole. Ometi on numbrid karmid ja halastamatud. Vaatamata sellele, et laval särasid Ivo Linna, Ott Lepland, Liisi Koikson ja isegi Genka ning muusikat esitas tipptasemel bänd koos kooridega, ei suutnud piletimüük katta hiiglaslikke produktsioonikulusid. Ruumide rent, tehnika, muusikute tasud ja reklaam neelasid tohutuid summasid, mida lõpuks lihtsalt kuskilt juurde ei tulnud. Mariita seisis silmitsi olukorraga, kus unistus isale väärilisest sünniaastapäevast muutus isiklikuks finantstragöödiaks.
Selline suur miinus võiks murda igaühe, kuid Mariita Mattiisen jääb endale kindlaks. Ta kinnitab, et vaatamata tühjale pangakontole ja ees ootavatele rasketele kohustustele, ei kahetse ta tehtut hetkekski. Tema silmis oli see sündmus ja see emotsioon, mida publik saalis koges, väärt iga viimast kui senti. Ta nägi saalis pisaraid, ühist laulmist ja seda kirjeldamatut ühtsustunnet, mida vaid tema isa looming suudab tekitada. See teadmine kaalub tema jaoks üles igasuguse numbrilise kahju, olgu see nii suur kui tahes.
See on kurb ja samas imetlusväärne näide sellest, kui kallis võib olla ühe mälestuse hoidmine tänapäeva karmis meelelahutusmaailmas. Mariita ei otsi halastust, vaid keskendub sellele, et isa laulud kõlasid taas võimsalt ja puudutasid tuhandeid südameid. See tohutu miinus on hind, mille ta oli valmis maksma, et vabaduselauliku pärand ei hääbuks, vaid kanduks edasi ka noorematele põlvkondadele, kes ehk isegi ei tea, kui palju üks mees ja tema klaver Eesti ajalugu mõjutasid.
