Tunnustatud ooperitäht Elina Nechayeva on harjunud särama maailma suurimatel lavadel, kuid tee tähesajuni on olnud kõike muud kui roosiline. Tagasi vaadates oma kooliaastatele Tallinna Prantsuse Lütseumis, ei varja naine, et see aeg jättis temasse sügava jälje. See ei olnud lihtsalt haridustee, vaid tõeline ellujäämiskursus, kus nõudmised olid laes ja puhkehetki peaaegu ei eksisteerinud. Elina nendib täna täie selgusega, et kuigi see kogemus karastas teda ja voolis temast selle distsiplineeritud naise, kes ta on täna, ei soovi ta seda ränka kadalippu mitte kunagi uuesti kogeda.
Eliitkooli atmosfäär on Elina sõnul midagi sellist, mis kas murrab inimese lõplikult või kasvatab temast terasest isiksuse. Kolmandat varianti seal lihtsalt ei ole. Pingutused, mida nendelt seintelt oodati, olid kohati ületamatud. Magamata ööd, lõputu tuupimine ja pidev hirm ebaõnnestumise ees olid igapäevased kaaslased. Elina meenutab, et lütseumi vaim on ühtaegu ülev ja purustav – sa pead olema parim, eksimine ei ole valik. See teekond nõudis tohutut eneseületust ja sisemist põlemist, mida on raske kõrvaltvaatajal mõista.
Naine tunnistab, et teist korda ta sellist teekonda enam ette ei võtaks. See pinge, mis lasub noore inimese õlgadel, kui ta peab vastama eliitasutuse standarditele, on kohati liiga ränk koorem. Elina karjäär ooperilaval nõuab samuti raudset distsipliini, kuid isegi see ei tundu talle kohati nii kurnav kui need aastad, mis veedeti Prantsuse Lütseumi range pilgu all. Sealne keskkond õpetas küll keeli ja kultuuri, kuid samas pani proovile lapse psüühika ja vastupidavuse viimase piirini.
Tema sõnades peitub teatav kurbus ja ausus – see on eliitkooli varjukülg, millest tavaliselt valjuhäälselt ei räägita. Me näeme edukaid lõpetajaid, säravaid diplomeid ja hiilgavaid karjääre, kuid me ei näe neid pisaraid ja seda kurnatust, mis selle kõige taga peitub. Elina Nechayeva on elav tõestus, et lütseum suutis teda kasvatada ja talle tugeva põhja alla panna, kuid hind, mida selle eest maksta tuli, oli hirmutavalt kõrge. See oli võitlus ellujäämise nimel, kus iga hinne ja iga kontrolltöö määras su väärtuse. Täna, olles tipus, suudab ta sellele kõigele tagasi vaadata, kuid see ohutunne ja väsimus, mis tollest ajast hinge jäi, ei unune kunagi. See on aus ülestunnistus naiselt, kes on näinud nii glamuuri kui ka seda ränka tööd, mis peitub sära taga.
