Eesti Olümpiakomitee presidenditoolile pürgiv Even Tudeberg on astunud avalikkuse ette sõnumiga, mis on raputanud spordiringkondi oma otsekohesuses ja karmi realismi poolest. Tema hinnangul on Eesti spordijuhtimine jõudnud punkti, kus senised meetodid ja omavahelised hõõrumised ei vii enam kuhugi, vaid pigem takistavad kogu süsteemi arengut. Tudeberg ei hoia tagasi, kritiseerides teravalt viisi, kuidas praegused otsustajad üksteisega suhtlevad ning kuidas suurte eesmärkide nimel tehtav töö kipub uppuma tühistesse konfliktidesse.
Tema sõnavõtu keskmes on vajadus lõpetada “lollide emotsioonide” pealt tegutsemine. Tudebergi jaoks on spordijuhtimine midagi palju enamat kui lihtsalt ametikohtade jagamine või populaarsuse kogumine – see on strateegiline ja vastutusrikas töö, mis nõuab külma närvi ning selget visiooni. Ta rõhutab, et pidev blokkimine, üksteise suunas näpuga näitamine ja vastastikune “loopimine” on muutunud Eesti spordimaastikul kohatult tavaliseks nähtuseks, mis tarbib väärtuslikku energiat, mida saaks märksa efektiivsemalt kasutada sportlaste toetamiseks ja tulemuste parandamiseks.
Tudeberg maalib pildi keskkonnast, kus isiklikud ambitsioonid ja solvumised on varjutanud suurema pildi. Ta usub, et kui soovitakse Eestit spordiriigina edasi viia, peab juhtimiskultuur tegema kannapöörde. See tähendab täiskasvanulikku dialoogi, kus ollakse valmis kompromissideks ja ühiste eesmärkide nimel seljad kokku panema. Tema sõnul ei ole Eesti nii suur riik, et meil oleks luksust raisata ressursse sisemistele tülidele. Iga selline konflikt, mis leiab aset EOK koridorides või spordiliitude juhtkondades, jõuab varem või hiljem ka sportlasteni, kes vajavad rahu ja kindlustunnet, mitte pidevat pinget.
Oma seisukohtades on ta erakordselt nõudlik nii iseenda kui ka oma kaasvõitlejate suhtes. Tudeberg ei otsi mugavat ametikohta, vaid soovib olla katalüsaatoriks muutustele, mida on tema hinnangul oodatud juba aastaid. Ta näeb olümpiakomiteed organisatsioonina, mis peaks olema eeskujuks, mitte tülide keskmeks. Tema sõnum on selge: aeg on jätta kõrvale isiklikud egod ja keskenduda sellele, miks Eesti sport on maailmakaardil – tipptasemel tulemustele ja tervislikele eluviisidele.
Lõpetuseks rõhutab Tudeberg, et spordiringkonnad peavad mõistma: aeg on küps uueks alguseks. See algus ei saa tulla läbi vanaviisi jätkamise, vaid läbi radikaalse aususe ja professionaalsuse, kus emotsioonid asenduvad analüütilise mõtlemisega ja blokkimine koostööga. Tema lähenemine on väljakutse kogu spordiperele, kutsudes üles tõsisele eneseanalüüsile. Kas Eesti sport suudab end kokku võtta ja jätta seljataha ajastu, mida on iseloomustanud intriigid ja vastastikune usaldamatus? Tudeberg on veendunud, et see on ainus tee, kui soovime näha Eesti sporti taas tõusuteel. See on suur väljakutse, kuid tema sõnul on see vältimatu samm, mida ei saa enam edasi lükata.
