Näitleja, lavastaja ja teatrijuht Andres Dvinjaninov seisab elu ühe olulisema tähiseni – ees seisab 60. sünnipäev, aga tema pilk ei vaata tagasi üksnes numbrile, vaid kogu senisele elule. „Õige naine tuleb leida! Kui satud vale otsa, oled jamas,“ kõlab tema sõnasel ja teravas hoiakus, mis ei jäta ruumi kahtlusteks või pehmendusteks. See lause on kui hoiatus kõigile, kes on elu armastusotsingutel eksinud või laskunud vale lootuse õnge.
Andrese sõnad ei tulnud tühjalt kohalt. Ta räägib avameelselt sellest, kuidas iga valik – eriti inimese valik, kellega jagada elu olulisimad hetked – võib olla otsustav. See ei ole lihtsalt fraas, vaid kogemus, mis on kujundanud tema vaadet nii teatrilavale astumisele kui ka isiklikele suhetele.
Novembri kuu on tema jaoks olnud täis eluenergiat. Üks lavastus, Vanuse 50 varjundit, mis räägib vanuse tajumisest, elurõõmust ja ootamatutest pilkudest peeglisse, on olnud publikule lausa magnet. Andres esineb sellega üle 20 korra erinevates Eesti paikades, kus saalid on sageli välja müüdud ja publik ootab igat tema sammu laval. See mitte lihtsalt ei räägi teatrist – see räägib tema armastusest oma kutse vastu.
Tema tee ei ole olnud lihtne ega sirgjooneline. Näitlejana, lavastajana ja ka teatrikorraldajana on ta pidanud leidma jõudu ka hetkedel, mil lavavalgus ei ole säranud nii eredalt või kui publik ei võta vaatenurka nii soojalt vastu. Iga kord, kui publik naerab või vaikib sügavas mõtiskluses, on see tema jaoks nagu peegel, mis peegeldab elu ise.
Andres ei karda laval olla üksi. Vastupidi – see on tema jaoks vabadus olla terve oma olemusega seal, kus publik teda näeb ja kuulab. Ta on öelnud, et kui sa teed seda, mis sind tõeliselt sütitab, siis ei ole ühelegi tööpäevale raske silma vaadata. Selle monolavastuse puhul on ta leidnud rõõmu just selles, et saab olla endaga täiesti üksi laval, vastu võtta iga vaataja pilk ja kuulda iga hingeõhku saalis.
Tema loominguline tee on läbi aastate olnud mitmekesine: näitlemisest kirjandusliku tegevuse ja lavastusteni, juhtimisest publikuni jõudmiseni. Tema teede rägastikus on armastus, pühendumus ja vigade tunnistamine olnud pidevad kaaslased – ka valede suhete ja valede ootuste tunnistamine. Iga näitus, iga vaatus ja iga publikukaja on õpetanud teda hindama elus olulisi asju: tõelist sidet, tõelist naeru, tõelist publikut ja tõelist armastust.
Selles eas, kus teised võivad vaadata minevikku nostalgilise prisma kaudu, vaatab Andres Dvinjaninov edasi – otsides elu ja armastuse tõde nii teatris kui ka igapäevaelus. Tema sõnum on lihtne, ent jõuline: õige inimene, õige roll ja õige kaaslane võivad määrata kogu loo – olgu see siis laval või väljaspool seda.
