Ita Everi lapselapsed paljastavad: armastatud vanaema ei kuulunud kunagi päriselt perele

Legendaarse näitlejanna Ita Everi lähedased mälestused avavad hoopis teistsuguse pildi naisest, keda Eesti rahvas on harjunud nägema laval ja ekraanil. Tema lapselapsed räägivad ausalt – kuigi vanaema oli nende jaoks soe ja armastav, ei jagunud tal pere jaoks kunagi nii palju aega, kui nad ehk oleksid soovinud.

Mirjam Aruste meenutab, et nende side vanaemaga oli sügav ja siiras, täis soojust ja erilist lähedust. Nad kutsusid teda lihtsalt vanaemaks, kuid järgmine põlvkond leidis talle veelgi omapärasema nime. See suhe ei olnud kunagi pealiskaudne – vastupidi, igas kohtumises oli midagi ehtsat ja vahetut. Just see võime olla täielikult kohal oli Ita Everi üks kõige erilisemaid omadusi.

Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et selliseid hetki ei olnud palju. Alfred Baskin tunnistab otsekoheselt: vanaema elu ei keerelnud pere ümber. Aega oli vähe, kuid kui see hetk saabus, siis oli see täielikult nende päralt. Need harvad kohtumised muutusid seetõttu eriti väärtuslikeks – need ei olnud kunagi poolikud ega hajevil.

Lapselapsed meenutavad ka mängulisi hetki, mis kandsid endas vanaema loomingulist hinge. Näiteks Hiiumaal veedetud suved, kus lihtsast poeskäimise mängust sai tõeline lavastus. Sahvrist toodi välja päris moosipurgid ja kogu elutuba muutus hetkega justkui väikseks teatrilavaks. See ei olnud lihtsalt mäng – see oli kogemus, kus fantaasia ja tegelikkus põimusid.

Kuulsus oli nende jaoks alati olemas, kuid mitte kunagi koormav. Tänaval tuli ette hetki, kus inimesed peatusid, sosistasid või palusid autogrammi. Ometi ei muutunud see kunagi millekski ebamugavaks. Ita Ever oskas tähelepanuga toime tulla nii loomulikult, et see ei varjutanud tema olemust. Ta jäi alati iseendaks.

Oluline oli ka see, kuidas ta inimestesse suhtus. Mitte kunagi ei olnud temas üleolekut. Kui keegi soovis temaga rääkida, leidis ta alati hetke, isegi kui päev oli tihe. Tema rahulik ja tasakaalukas loomus ei jätnud ruumi teravatele sõnadele ega konfliktidele.

Koduses elus ei olnud ta klassikaline vanaema, kes köögis askeldab. Tema roll oli teistsugune – lihtne, aga omamoodi. Ta lõikas leiba, hakkis sibulat, ja selleski oli oma rutiinne rahu. Suured kulinaarsed etteasted ei olnud tema teema.

Tema lapselaste sõnul ei tõstnud Ita Ever kunagi häält. Ta ei valinud kunagi karjumist ega riidlemist, vaid eelistas alati rahulikku ja sõbralikku lähenemist. Tema elufilosoofia oli selge ja lihtne: mitte vihastada, vaid imestada. See mõtteviis saatis teda kogu elu ja jättis jälje ka tema lähedastele.

Siiski oli üks asi, mis suutis teda tõeliselt häirida – hilinemine. Täpsus oli tema jaoks oluline ja ta eelistas alati pigem varem kohal olla kui viimasel hetkel tormata. See oli üks väheseid jooni, mis temas rangust väljendas.

Nii joonistubki välja vastuoluline, kuid sügavalt inimlik portree naisest, kes oli ühtaegu rahva lemmik ja samal ajal keegi, kellel ei olnud kunagi piisavalt aega oma kõige lähedasemate jaoks. Kuid just need harvad hetked tegidki tema kohalolu unustamatuks.