Armastatud näitleja Jaan Rekkor on oma pika ja särava karjääri jooksul kehastanud kümneid erinevaid rolle, kuid tema isiklikus elus on olnud peatükke, mis pole sugugi nii helged, kui lavalaudadel paistab. Hiljutises avameelses vestluses on ta kergitanud katte oma kunagisest keerulisest suhtest valuvaigistitega, tunnistades, et see oli periood, mil piir vajaliku abivahendi ja hävitava sõltuvuse vahel muutus õõvastavalt õhukeseks. See ei olnud lugu nõrkusest, vaid pigem salakavalast lõksust, millesse võib langeda meist igaüks, kes on sunnitud silmitsi seisma kroonilise valuga.
Jaan Rekkor kirjeldab, kuidas kõik algas täiesti süütult, otsides kiiret lahendust füüsilisele ebamugavusele, mis segas tema igapäevatööd ja loomeprotsessi. Näitleja elukutse, mis nõuab täielikku pühendumist, füüsilist vastupidavust ja võimet olla laval ka kõige raskematel hetkedel, sundis teda leidma teid, kuidas valu summutada. Ühel hetkel aga avastas ta, et tablettidest on saanud tema parimad, kuid samas ka kõige ohtlikumad kaaslased. See oli aeg, mil iga uus päev algas ja lõppes rutiiniga, mis keha ja vaimu aeglaselt, kuid kindlalt oma võimusesse võttis.
Sõltuvuse süvenemine toimus hiilivalt. Rekkor tunnistab, et ühel hetkel polnud valuvaigistid enam vaid valu vaigistamiseks mõeldud vahendid, vaid nad hakkasid kontrollima tema meeleolu, energiataset ja kogu olemust. See oli kui nähtamatu vangla, kus seinad muutusid iga pilliga aina kõrgemaks ja paksemaks. Kõige hirmuäratavam oli näitleja sõnul asjaolu, et ümbritsevad inimesed ei pruukinud alguses arugi saada, millist sisemist võitlust ta pidama pidi. Lavakuju taga peitus mees, kes oli kaotanud kontrolli oma keha biokeemia üle, olles sunnitud pidevalt suurendama annuseid, et tunda end normaalsena.
See periood tema elus oli täis varjamist ja enesepettust. Jaan Rekkor meenutab, kuidas ta pidi pidevalt maski kandma, jättes mulje, et kõik on parimas korras, samal ajal kui sisemiselt tundis ta, et kaotab pidevalt kontakti oma tõelise minaga. Ta rõhutab, et valuvaigistite ülemäärane tarbimine ei ole probleem, mida saaks kergekäeliselt võtta või millest oleks lihtne üleöö vabaneda. See nõuab tohutut tahtejõudu, professionaalset abi ja sageli ka kogu elufilosoofia täielikku ümberhindamist.
Tagantjärele vaadates mõistab Rekkor selgelt, kui lähedal ta oli piirile, kust tagasiteed enam ei pruugi olla. See kogemus on muutnud tema suhtumist tervisesse ja enesehoidmisse. Ta räägib sellest avameelselt mitte selleks, et haletsust pälvida, vaid selleks, et hoiatada teisi. Tema lugu on meeldetuletus, et iga medikament, mis peaks leevendama, võib kanda endas ka varjatud ohtu. Jaan Rekkor on tänaseks oma deemonitega hakkama saanud ja leidnud viise, kuidas tulla toime eluga ilma keemiliste toetajateta. See on olnud pikk ja vaevarikas teekond eneseleidmiseni, kus kõige olulisem on ausus iseenda vastu ja julgus tunnistada, et isegi kõige tugevamad vajavad vahel kaitset ohtude eest, mis peituvad sageli kõige tavalisemates asjades.
