Eesti kultuurimaastikku tabas valus kaotus, mis jättis paljude südametesse tühimiku. Jaanek Sarapson, looja, kelle nimi on juba pikalt olnud sünonüümiks sügavale emotsionaalsusele ja erilisele visuaalsele keelele, on lahkunud meie hulgast, kuid tema järele jäänud pärand kõneleb edasi. See ei ole pelgalt lõuenditele kantud värvide kogum, vaid terve elufilosoofia, mis peegeldas kunstniku sisemist maailma, tema otsinguid ja seda kirjeldamatut igatsust, mida ta nii oskuslikult vaatajateni tõi.
Jaanek Sarapson ei olnud lihtsalt kunstnik tavapärases tähenduses; ta oli vaatleja, kes märkas detaile seal, kus teised nägid vaid halli argipäeva. Tema loominguline teekond oli täis pühendumist, pidevat enesearengut ja julgust katsetada vormidega, mis tihti ületasid harjumuspäraseid piire. Need, kes olid talle lähedased, teavad rääkida, kui intensiivselt ta oma töödesse suhtus – iga pintslitõmme oli läbimõeldud, iga värvigamma kandis endas kindlat sõnumit. Ta ei teinud kunagi midagi poolikult, sest tema jaoks oli kunst suhe maailmaga, kõige ausam ja puhtam vorm eneseväljendusest.
Nüüd, kui me vaatame tagasi tema loomingulisele pärandile, avaneb meile pilt mehest, kes elas läbi oma tööde. Tema maalid ei olnud mõeldud vaid seinale riputamiseks; need olid lood, mida ta jutustas vaikuses. Ta oskas tabada hetki, mis olid habraste ja ajutiste vahel, muutes need igavikuliseks. Paljud austajad meenutavad teda kui sooja ja siirast inimest, kellel oli eriline anne panna teisi inimesi tundma end märgatuna ja väärtustatuna. Tema lahkumine on jätnud meie ühiskonda suure tühimiku, kuid ometi tunneme, et Jaanek Sarapson on jäänud meiega, sest iga tema töö on justkui tükike tema hingest, mis elab edasi ka siis, kui autorit enam füüsiliselt kohal ei ole.
Mälestus temast on seotud tema lakkamatu sooviga ilu luua ja maailma paremaks muuta. Isegi kõige raskematel hetkedel leidis ta võimaluse tõsta pilk kõrgemale, otsides ja leides inspiratsiooni kõige tavalisematest asjadest. See oli tema suurim kingitus meile kõigile – õpetus näha elu värvilisena ka siis, kui pilved tundusid tihedad. Tema pärand ei hääbu, sest kunst, mis sünnib südamest, on surematu. Me jääme mäletama Jaanek Sarapsoni mitte ainult kui andekat loojat, vaid kui inimest, kes jättis oma jälje meie kultuurilukku nii, et see jääb särama veel pikki aastaid. See mälestus on austusavaldus tema elutööle, mis väärib hoidmist ja edasiandmist järgmistele põlvkondadele, sest just sellised loojad kujundavad meie rahva vaimset palet.
