Torontos sündinud ja nüüd Viljandis Ugala teatris särav näitleja Alden Kirss on teinud enneolematu samm, sidudes oma elu ja karjääri igaveseks Eestiga. Alden ei varja, et tema teekond kahe kultuuri vahel on olnud eriline, täis pidevaid kohanemisi, emotsioone ja valikuid, mis on teda kujundanud nii inimesena kui kunstnikuna. Ta tunnistab, et kuigi tema elu algas välismaal, oli Eestisse tulek midagi, mida ta ei ole kordagi kahetsenud ja mida ta peab üheks parimaks otsuseks oma elus.
Alden Kirssi lapsepõlv oli täis liikumist ja kontraste: esimesed aastad möödusid Torontos, kus ta sündis Kanadas elava Eesti juurtega perekonnas, kuid juba üsna noorelt järgnesid pikad ajad Eestis. Ta meenutab, et tema haridus rändas koos temaga – lasteaiast ja esimesest klassist Kanadasse ning seejärel Eesti eri paikadesse ja tagasi Toronto koolidesse. See pidev muutus pani teda korduvalt alustama nullist ja sundis tal kiiresti kohanema uute klassikaaslaste, keskkondade ja ootustega. Need kogemused on teda mõjutanud sügavalt, kasvatades temas sisu, mida ta nüüd laval oma rollides kasutab.
Aldeni tee teatrisse algas just Eestis. Ta ütleb, et kuigi Kanadas ja Ameerikas on teatrit ka olemas, ei ole see tema jaoks kunagi olnud sama hoidva ja sügava kultuurilise tähendusega nagu Eesti ja laiemalt Balti- ning Kesk-Euroopa lavakunstitraditsioonides. Eesti teater on Aldeni hinnangul eriline – siin on publiku lähedus, traditsioonid ja kirg, mis tekitavad kunstilise energia, mida ta mujal ei kogenud. Sellest armastusest sündiski tema otsus jääda Eestisse ja panustada oma tulevik sellesse keskkonda, mis teda kõige rohkem kõnetab.
Nüüdseks on Alden töötanud Ugala teatris juba mitmeid aastaid. Tema rollide loetelu on muljetavaldav: igal lavastusel, milles ta osaleb, on tema käekiri tuntav. Ta ei varja, et teater on tema kirg, kuid teekond ei ole olnud lihtne. Pidev julgeoleku otsimine uutes kultuurilistes ruumides ja erinevate keelte vahel liikumine on pannud teda proovile mitmel tasandil. Seda kõike on aidanud tal ületada tema enda armastus lavakunsti vastu ja ta soov jagada seda publikuga.
Lisaks teatrile on Aldeni eraelu samuti osa sellest loost. Tema vanemad lahutasid, kui ta oli veel väga noor, ning see muutus tähendas, et ta pidi varakult õppima iseendaga toime tulema. See kogemus pani teda sügavamalt mõtlema identiteedi, kuuluvuse ja juurte üle. Enne oma 23. sünnipäeva võttis ta isegi ema perekonnanime – otsuse, milles peitub soov siduda end selgelt ja teadlikult sellega, mille ta tunneb tõeliselt omaks.
Viljandi, see armas väikelinn Lõuna-Eestis, on Aldeni jaoks saanud teiseks koduks. Ta räägib, kuidas iga kord, kui tema õde Torontost külla tuleb, näeb ta linna läbi võõra silmade – kui võõramaalase pilguga, mis tuletab meelde, kui unikaalne ja lummav see paik tegelikult on. See omakorda kinnitab talle veelgi, et tema otsus Eestisse jääda oli õige.
Kõige selle juures ei ole Alden Kirss kunagi kahetsenud Eestisse tulekut. Ta tunnistab, et ta käib aeg-ajalt Kanadas külas ning hindab seda maad ja kogemust, mis talle seal anti, kuid tema süda ja kunstiline kodu on praegu just siin – Eesti teatris, Eesti publikuga. Tema lugu on inspireeriv näide sellest, kuidas julgus järgida oma kirge võib viia ootamatute ja sügavate saavutusteni, ning see jääb paljudele eeskujuks, kes otsustavad elada kahe maailma vahel.
