Eesti iluuisutamise säravaim täht Aleksandr Selevko on jõudnud punkti, kus ta ei karda enam rääkida oma hinge sügavaimatest soppidest ja vaimsest tervisest. Praegu Prahas peetavatel maailmameistrivõistlustel võistlev Selevko kannab endas kogemust, mis on teda viimaste aastate jooksul tundmatuseni muutnud. See teekond ei ole olnud kerge, vaid täis eneseotsinguid ja rasket tööd mitte ainult jääl, vaid ka kabinetis, kus räägitakse asjadest nii, nagu need on.
Kõik sai alguse Pekingi olümpiamängudest, mis pidid olema sportlase karjääri tipphetk, kuid muutusid hoopis emotsionaalseks katsumuseks. Selevko tunnistab täna täiesti ausalt, et just see periood oli tema elu madalpunkt. Jääl ebaõnnestumine ja sellega kaasnenud pinge tekitasid tunde, et põhi on käes. Pärast olümpiat valitses tema hinges tühjus ja meeleheide, mis ei lasknud uue hooga edasi minna. „Tundsin tol hetkel, et enam hullemaks minna ei saa,“ meenutab uisutaja aega, mil ta pidi tegema otsustava sammu oma heaolu nimel.
See oli hetk, mil Selevko mõistis, et üksi ta sellest mülkast välja ei roni. Ta leidis tee psühholoogi jutule, mis osutus tema karjääris ja elus mavaliseks pöördepunktiks. Alguses võis see tunduda võõras, kuid täna on teraapia tema rutiini loomulik osa. See ei ole märk nõrkusest, vaid vastupidi – see on tippsportlase professionaalsus leida viise, kuidas hoida oma vaimne fookus teravana ka siis, kui ümbritsev maailm kokku variseb. Psühholoog on aidanud tal mõista, kuidas tulla toime pingega, mis tekib siis, kui tuhanded silmapaarid sind jälgivad ja ootused on laes.
Prahas toimuv MM on järjekordne test, kuid seekord on Selevko relvastatud uute teadmistega iseendast. Tema olemusest õhkub enesekindlust, mis on tulnud läbi raske õppetunni. Ta teab, et iga kukkumine jääl on vaid hetkeline, kui pea on korras. See ausus, millega ta oma muredest räägib, on eeskujuks paljudele teistele sportlastele, kes sarnase surve all murduvad. Selevko ei peida end enam fassaadi taha, vaid astub areenile mehena, kes on oma deemonitega silmitsi seisnud ja neist võitu saanud. Tema teekond kinnitab, et vahel peabki jõudma põhja, et sealt uue ja tugevamana üles tõusta, olles valmis vallutama uusi kõrgusi ja hoidma Eesti lippu kõrgel.
