Eesti ühiskonnale tuntud kultuuritegelane ja endine poliitik Signe Kivi astus hiljuti telesaates «Impulss» mikrofoni taha ning tegi midagi, mis raputas vaatajate ootusi tavapärasest pehmemast vestlusest. Ta avas avalikkuse ees sügavalt isikliku loo enda ja lahkunud abikaasa Kalju Kivi vahel sõlmitud kokkulepetest, mis on seotud nende viimse tahte väljendamisega – niisuguse kokkuleppega, mida paljud ei taha kunagi sõnastada, kuid mille üle Signe tunnistab, et nad pikka aega pead murdsid.
Kivi selgitas, et nad ei kirjutanud elu jooksul ainult ühte testamenti, vaid mitu erinevat dokumenti, mis jõudsid valmimiseni koduste ümberlaudade taga ja kus iga paber oli kantud soovist jätta selge ja selgelt mõistetav sõnum oma lastele ja sugulastele. Mitte ainult juriidiline paber, vaid pigem emotsioonidest läbi imbunud tahteavaldus, mis kannab endas tunnistust nende ühise elu väärtustest. See polnud Signe sõnul pelgalt formaalsus, vaid sügavalt inimlik soov – et kui miski ootamatu peaks juhtuma, oleks kõik lahti räägitud ning perekond teaks täpselt, milline oli nende vastastikune tahe.
Saates kuuleme Kivi häält, mis võib tunduda kergelt värisev, kui ta meenutab neid õhtuid, mil nad Kaljuga istusid ja kirjutasid ridu, mis ei olnud lihtsad pangatähte või notariaalseid tekste. Need olid sõnad, mis kandsid mineviku mälestusi, tuleviku hirme ja sootuks inimlikke tundeid. Iga paar on pidanud oma viisi selliste alamõtteliselt hirmutavate teemadega toime tulemiseks – ja Signe tunnistab, et tema ja Kalju seda ei kartnud. Nad nägid seda kui võimalust oma armastuse lõplikult vormistada, et rattaid ei jääks seisma küsimustega, mida keegi ei taha küsida.
Kivi sõnul ei olnud see vaid üks paberikalts, mis pandi sahtlisse tolmu koguma. See oli pigem nende kahe seesmine kokkulepe, mis kinnitas, et nad olid valmis vastu võtma elu kõige raskemaid hetki koos – nii kaua kui see kestis. Ja kuigi raskeid mõtteid tuleviku pärast kiputakse sageli varjama, tuli just sellises otsekoheses ja avameelses vestluses see kõik välja: mil moel üks paar aitas teineteisel silmitsi seista teadmisega, et lõpuks ei pruugi neid enam koos olla.
Vaatajaid on see jutt pannud mõtlema mitte ainult nende enda suhete ja perekonna tuleviku üle, vaid ka selle üle, kui palju on inimesed valmis rääkima asjadest, mida tavaliselt hakatakse vältima. Kivi avameelsus on pannud paljud mõtlema, et ehk ongi aeg sellistest teemadest rääkida laiemalt ja vabamalt, ilma et neid seostataks ainult hirmu või murega.
