Eesti teatri raudvara Garmen Tabor teab paremini kui keegi teine, et näitlejate peres ei eksisteeri sellist asja nagu tavaline ja rahulik rutiin. Kui paljud pered kogunevad õhtuti ühise söögilaua taha, siis teatripere jaoks on see aeg, mil algab päeva kõige intensiivsem osa. Garmen meenutab emotsionaalselt ja soojalt aegu, mil tema poeg Theodor pidi kohanema maailmaga, kus kodu ja tööpiirid täielikult hajusid. See polnud lihtsalt lapsepõlv, vaid tõeline ellujäämiskursus kunsti keskel, kus magamistuba võis asuda suvalises grimmitoas või teatri nurgas.
Üks eredamaid ja südantsoojendavamaid mälupilte pärineb ajast, mil Theodor oli veel päris pisike. Garmen kirjeldab pilti, mis on ühtaegu naljakas ja veidi nukker – väike Theodor magamas sügavalt keset teatri melu, grimmituba tema ajutiseks varjupaigaks. Eriti märgiline on detail, et poisil oli peas punane päkapikumüts. See polnud lihtsalt peakate, vaid sümbol lapselikust süütusest keset täiskasvanute rasket tööd ja rambivalgust. Sel ajal, kui vanemad laval rolle kehastasid, rullus kulisside taga lahti lapse enda väike draama ja puhkehetk.
Garmen nendib, et selline elukorraldus nõudis kõigilt asjaosalistelt tohutut paindlikkust. Teatripere argipäev tähendas seda, et laps oli alati kaasas, olgu siis proovides või etendustel. See oli elu ratastel ja kohvrite otsas, kus kindlat uneaega või kodust rahu asendasid kostüümide sahin ja grimmilõhn. Tabor rõhutab, et kuigi see kõik võib tunduda kaootiline, kasvas Theodor sellest keskkonnast välja erilise maailmatunnetusega. Teater ei olnud talle lihtsalt hoone, vaid laiendatud kodu, kus kõik töötajad moodustasid ühtse ja toetava kogukonna.
Näitlejanna meenutused toovad esile selle nähtamatu ohvri, mida loomeinimesed toovad. Pidev liikumine ja ebastabiilsus on osa paketist, mida publik saalis istudes kunagi ei näe. Garmen kirjeldab seda eluperioodi kui segu väsimusest ja piiritust armastusest oma kutse vastu. Iga hetk, mil Theodor grimmitoas uinus, oli märk usaldusest ja kohanemisest. See on lugu sellest, kuidas armastus teatri vastu ja vanemlik hool põimusid ühtseks tervikuks, luues unikaalseid mälestusi, mis jäävad saatma kogu eluks. Tänaseks on need hetked muutunud kullafondi kuuluvateks lugudeks, mis peegeldavad ühe ajastu teatriinimeste tõelist ja ilustamata palet.
