Eesti meedia üks värvikaimaid persoonisid, Anu Saagim, on viimastel kuudel jaganud harvaesinevaid ja sügavalt isiklikke hetki oma eksabikaasa, tuntud Soome disaineri Ristomatti Ratia hooldekodus toimuva elu kohta. Pikk ja kõikehõlmav lugu, mis algab aastate tagusest lahutusest ja viib meid nüüd hetkesse, kus Saagim peab oma endist meest külastama vanadekodus, ei jäta külmaks mitte ühtki tähelepanelikku lugejat.
aastal sõlmitud abielu Soome ärimehega Ristomatti Ratiaga oli aastakümneid Eesti ja Soome tähelepanu all – kaks väga erinevat isiksust, kelle liit kestis üle kahe aastakümne. Aastal 2016, kui Saagim ja Ratia otsustasid oma teed lahku minna, jäi avalikkusele silma paaride erakordne sõprus pärast lahutust. Nad ei muutunud vaenlasteks ega eemaldunud teineteisest täielikult – pigem vastupidi, nende suhted jäid soojaks ja austavaks, mis on omaette unikaalne ja tähelepanuväärne fakt kuulsuste maailmas.
Kuid ajalugu võttis järsu pöörde, kui Ristomatti, kes juba ammu oli hakanud võitlema terviseprobleemidega, pidi viimaks loobuma iseseisvast elust ja kolima Helsingi Eira linnaosas asuvasse Villa Ensi hooldekodusse. See otsus sündis pärast mälukaotuse ja Alzheimeri tõve sümptomite süvenemist, mis muutusid liiga raskeks, et enam kodus hakkama saada. Hooldekodus on igapäevane rutiin rangelt korraldatud: päevad täidetud jalutuskäikude, hooldajate abiga liikumise ja vajaliku meditsiinilise järelevalvega. Ratia elukvaliteet rahuldamiseks on pühendatud spetsiaalsele tiimile, kes jälgib tema seisundit hoolikalt.
Saagimi jaoks ei ole see lihtne periood. Ta räägib avameelselt, et hooldekodu uksest väljumine on Ristomattile arsti hinnangul liiga riskantne ning seetõttu on tema külastused piirdunud hooldekodu territooriumiga. See tähendab, et vanasti nii rahvusvahelise elu ja vabaduse nautimisest kuulsuse naine peab nüüd reisima Soome ainult selleks, et veeta kvaliteetaega mehega, kellega tal on ühine minevik ja ühine laps.
Saagim ise elab nüüd Tallinnas ja keskendub oma podcastide, vlogide ja sotsiaalmeedia tegevusele, kuid iga külastus Helsingi hooldekodu juurde on tema jaoks emotsionaalselt kurnav, kuid samas vajalik. Ta on tunnistanud, et pärast kohtumist Ristomattiga tunneb ta end sageli mitu päeva väsinuna ja südamevalus. See tunne, mil naine astub hooldekodu koridoridesse ja näeb meest, keda ta kunagi armastas, on täis keerukaid tundeid: hoolivus, kaotusvalu, kuid ka jätkuv side, mis ei kao lihtsalt seetõttu, et nad pole enam abikaasad.
Ristomatti Ratia lugu on meeldetuletus sellest, kuidas elu võib viia ootamatutesse ja vahel väga valusatesse olukordadesse ka inimesi, kelle nimed on kunagi säranud meedialehtede esikülgedel. Samas on see ka lugu lojaalsusest ja inimlikkusest, kus lahutus ei tähendanud täielikku katkestamist, vaid hoopis uut, sügavamat mõistmist ja hoolimist, mis ei kao isegi siis, kui aeg ja haigus muudavad inimest.
