Anne Veski avab harukordse, mõtlemapaneva ja siira loo sellest, kuidas tema elu võis täiesti teist rada pidi kulgeda – algusest kuni selleni, kus teda peaaegu ootas ees töö tubakatööstuses. See pole lihtsalt üks mälestus, vaid lugu sellest, kuidas juhused ja ootamatud pöörded võivad muuta kogu elu. Anne sündis 1956. aastal Raplas ja juba noorena oli tal selge, et ta tahab maailma näha, kuid ta ei teadnud täpselt, missuguses valdkonnas tema tulevik paistab.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist Raplas tuli tal teha otsus: kuhu edasi? Ta kohtus sõbranna Tiiu Susiga, kes rääkis talle majanduse õpingutest Tallinna Tehnikaülikoolis, kus antav teadmine oli praktiline ja laiapõhjaline. Anne otsustas kandideerida sinna, teadmata täpselt, mida elu talle toob, aga uskudes, et see suund on talle kasulik. Tugeva konkurentsi keskel sai ta sisse ning siit algas tõeline loosung “elu ei küsi luba”.
Ülikoolis leidis Anne kiiresti sõpruskonna – kuus tüdrukut, kes õppisid kõvasti, nautisid tudengielu ning olid valmis nii eksamiteks kui ka elulisteks seiklusteks. Kuigi mõnikord tulid läbikukkumised, tõmbusid nad kokku ja võtsid eksamid uuesti ette, saavutades lõpuks kõrgeid hindeid. Õpingute ajal oli tal ka võimalus olla kultuurklubi Eva president, organisatsioon, kus ta organiseeris üritusi, laulis ja kuhu kogunes tudengite loovus. Seda mälestust kirjeldab Anne kui aega, kus iga hetk oli täis eluenergiat ja ootusi.
Kuid siis tuli pöördepunkt, mis tundub tänaseni nii ootamatu kui ka koomiline. Pärast ülikooli lõpetamist määrati noor Anne Veski tööle tubakatööstuse Leeki, nagu sel ajal tavaks oli valitsuse suuniste järgi – lõpetajad pidid kolme aastat teenima ametikohal, kuhu neid määrati. Kujutage vaid: lauljatar, kes oleks võinud kogu elu sigarette valmistada! Õnneks juhtus ootamatu pööre – haridusministeerium asendas tema töökoha soovitusega töötada hoopis Eesti Rahvuslikus Filharmoonias. See muutis kõik ja Anne ei pidanudki kunagi tubakaäädika ning suitsu lõhna keskel rasket tööd tegema.
See hetk ei olnud ainult juhuslik vahejuhtum. See oli pääsemine elust, mis oleks võinud olla täiesti teistsugune. Kui Anne oleks tubakatööstusesse jäänud, kas maailm oleks saanud talt need laulud, mis on puudutanud nii paljude inimeste südameid? Või oleks ta leidnud end täiesti erinevate unistuste ja plaanide keskel? Kõik need “mis oleks kui” mõtted annavad loo juurde ainulaadse sügavuse ja näitavad, kui väike otsus võib inimese saatust ümber pöörata.
Anne ise räägib sellest siiralt ja peaaegu nagu jagaks ta saladust, mida vaid vähesed teavad. Ta meenutab, kuidas ülikooli lõpuaastatel ta oleks pidanudki astuma sammu, mis viinud teda hoopis teisele rajale – tubakatööstusesse. Aga elu tahtis teisiti: Filharmoonia ning hilisem karjäär muusikuna, ettevõtjana ja kultuuritegelasena olid need, mille jaoks ta oli tegelikult sündinud. See lugu ei ole lihtsalt faktide jada: see on inspiratsioon, mida igaüks saab omaks võtta – ükskord võib isegi see, mis tundub ebaoluline või juhuslik, olla see, mis viib sind täpselt sinna, kuhu sa pead jõudma.
