Näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov on juba pikki nädalaid elanud nagu ühe suure draama keskmes, kus tükk “Viimane tango” pole ainult laval toimuv sündmus, vaid peegeldus tema enda elust ja valikutest. Pärast kontroll‑etendust, kus ta lonkas lavalt alla kargu najal, oli paljudele selge, et mees ei mängi lihtsalt midagi — ta elab läbi keerulist eluetappi, kus nii jalavigastus kui isiklik elu on pannud ta mõtlema teemade üle, mis puudutavad nii südant, pere kui mineviku valikuid.
Viimased nädalad on olnud tõeliselt pöörased: Andres on pidanud toime tulema nii lapse sündimise rõõmude kui ka enda vigastusega. Kipsis jalg ei ole kuigi kerge näidelda, rääkimata laval liikumisest, mille nimel ta on kogu oma elu pühendanud. Tõsi, see pole midagi uut tema teele, kuid sellel hetkel, kui rõõmus uudis väikesest Inderliga tütre sündimisest ühineb füüsilise valuga ja nõudliku tööga, on see pannud Andrese sügavamalt vaatama enda sisse ja mõtlema, mida ta elult ja suhetest tõeliselt ootab.
Riidehoius, kus Andres pärast etendust vestleb, ootab tema abikaasa ja näitlejatar Ingrid Isotamm, kelle lühikese kuuajalise tütre Inderliga nad just koju viivad. Ingrid ja Andres kohtusid esmalt teatris, kuid see tutvus on nüüdseks kasvanud sootuks millegi olulisemani: perena, mille rõõmud ja raskused on pidevalt tema mõtetes. Andres räägib, et sünnitus — nii valus ja püha kui see ka ei olnud — andis talle uue perspektiivi: see oli hetk, mil tema mõtted ei keerelnud ainult töö ja laval olemise ümber, vaid ka väikese inimese, keda ta hoiab, turvatunde loomise ja pere tuleviku üle.
Tõsi on see, et Ingrid on tema kolmas partner elus, kuid sellest hoolimata rõhutab Andres aeglaselt ja kaalutletult, kui raske on tegelikult naisi vahetada. See pole tema jaoks mingi lihtne tabloid‑jutuke ega kerge fraas — see on tõsine tunnistus sellest, et iga inimene, keda ta on elus armastanud ja kellega temal on olnud sügavaid suhteid, on jätnud jälje tema südamesse ja isiksusesse. Ta ütles, et “väga raske on vahetada naisi”, ja see pole mitte pelgalt lobisemine — see on aus avaldus mehe kohta, kes on läbi elanud nii kirglikke armumisi kui ka raskusi ja pettumusi.
Andres meenutab ka oma elu varasemaid suhteid: esimene abikaasa, pankur Ruti Einpalu, kelle elu viis teise mehe juurde ning jättis Andrese uute võimalustega rinda pistma; seejärel tuli näitlejatar Marika Barabanštšikova, kellega tutvus teatri väikese maja ovaalsaalis, kus Marika istus üksi ja naeratas. See lihtne naeratus pani Andrese mõtlema ja lõpuks tegutsema — alguse sai lugu, mis viis armastuseni… ja mis oma teel kandis nii võitu kui valu.
Nende suhete kaudu sündis ka poeg Mattheus, kes juba nüüd kaheksa‑aastasena on osa suurest perekogemusest. Andres mõistab, et psühholoogide väide, et aktiivne armumine kestab kaks aastat, võib iseloomustada paljusid suhteid, kuid tema puhul ei ole see kunagi nii sirgjooneline olnud. Armumise kiired nooled on tabanud teda korduvalt, mõnikord ootamatult, mõnikord just siis, kui ta ise kõige vähem arvab seda vajavat.
Kodu ja karjäär ei pea tema jaoks teineteist välistavaks — tegelikult püüab Andres anda hoolt nii oma laste kui ka naiste heaolu eest. Ta veedab aega nii vanematega kui ka oma teise abielu viljadega, lahates oma aega hoolikalt ja armastusega. Ka esimesest abielust sündinud Stina ja Markusega veedetud päevi meenutab ta kui hellaid ja väärtuslikke hetki, mil perekond oli kokku ja sidemed tugevad.
Lisaks isiklikele valudele ja rõõmudele pühendub Andres ka loomingulisele tööle, kus tema rollid “Viimases tangos” ja muudes teatritükkides annavad vaatajatele võimaluse näha rohkem kui lihtsalt näitlejat — nad näevad meest, kelle elus on nii armastust, kaotust, valgust kui ka varju. Ta räägib tihti sellest, kuidas elu on õpetanud teda aktsepteerima seda, mis on antud, ja elama hetkes, kus ei ole kiiret ega lihtsat lahendust. Ta ütleb, et elu on elu — ja kurta pole põhjust, sest kõik meie kogemused teevad meist selle, kes me oleme.
