See oli tavaline päev, mis muutus igaveseks mälestuseks. Näitleja Ülle Kaljuste avas alles hiljuti oma südame ja jagas liigutavaid detaile sellest, kuidas ta kohtus legendaarse Ita Everiga kõigest kakskümmend neli tundi enne tema lahkumist. See hetk kahe suure näitleja vahel oli täis nii vaikivat mõistmist kui ka Ita Everile omast teravmeelset huumorit, mis ei kadunud kuhugi isegi elu kõige raskematel tundidel.
Ita Ever, kelle kohalolu Eesti teatrikunstis oli aastakümneid olnud kui majakas, ei kaotanud oma elurõõmu ja sirgjoonelist suhtumist isegi siis, kui tervis hakkas märgatavalt järele andma. Ülle Kaljuste kirjeldas seda kohtumist kui üht elu kõige raskemat, kuid samas ka kõige ausamat vestlust. Ita oli säilitanud oma vaimukuse lõpuni, olles vägagi teadlik olukorra tõsidusest, kuid keeldudes laskumast nukrusse või melanhooliasse.
Kõige rabavam ja meeldejäävam osa nende viimasest vestlusest puudutas just matuseid ja seda, kuidas ülejäänud peaksid tema lahkumisse suhtuma. Ita Ever oli oma loomult alati olnud otsekohene ja mitte mingil juhul ei soovinud ta, et teda ümbritseksid pisarad või pikaajaline lein. Ülle Kaljuste vahendas Ita sõnu, mis olid öeldud kerge naeratusega, kuid mis kandsid endas kindlat käsku: kui peaksin matustel nutma, tõuseb Ita kirstus istukile.
See lause ei olnud lihtsalt nali, vaid Ita Everi viis öelda, et ta hindab elurõõmu rohkem kui tühist leina. Ta soovis, et inimesed mäletaksid teda sellisena, nagu ta laval oli – särava, energilise ja elujõulisena. Ülle Kaljuste jaoks oli see hetk korraga nii vabastav kui ka sügavalt valus. Teadmine, et legendaarne näitlejanna on lahkumas, oli raske taluda, kuid Ita enda hoiak aitas seda kergemini vastu võtta.
See viimane kohtumine jättis Ülle Kaljustele sügava jälje. Ta mõistis, et suured inimesed ei lahku kunagi päriselt – nad jätavad endast maha midagi, mis on tugevam kui surm ise. Ita Everi vaimukus ja elujaatus on nüüd osa Eesti teatriloost, mida ei suuda kustutada ükski ajaline distants. See vestlus kahe näitleja vahel oli omamoodi pärand, kinnitus sellele, et isegi elu lõppemisel on võimalik säilitada oma väärikus ja huumorimeel. Ita Ever ei tahtnud haletsust, ta tahtis, et elu jätkuks ka pärast teda.
