Maestro Neeme Järvi, kelle nimi on kui kvaliteedimärk maailma klassikalise muusika areenil, on aastakümneid olnud sümboliks väärikusele, raudsele distsipliinile ja muusikalisele geniaalsusele. Ometi, kui me vaatame sügavamale särava dirigendikepi taha, avaneb meile lugu mehest, kes on pidanud rinda pistma saatuse keerdkäikude ja füüsiliste katsumustega, mis oleksid paljud teised ammu murdnud. Hiljutine avameelne pilk tema eluteele meenutab meile, et ka kõige suuremad legendid on vaid inimesed, kelle elu koosneb tõusudest ja valusatest mõõnadest.
Üks eredamaid ja samas traagilisemaid mälestusi, mis on sööbinud paljude eestlaste mällu, on dramaatiline hetk laulupeol, mil Neeme Järvi pidi silmitsi seisma ootamatu ja valusa kukkumisega. See hetk, mis oleks võinud jääda viimaseks, oli dirigendi jaoks vaid üks peatükk tema pikas ja keerukas eluloos. Tagantjärele sellele sündmusele vaadates tunnistab maestro, et tegemist polnud mitte lihtsalt füüsilise õnnetusega, vaid testiga, mis nõudis tohutut sisemist jõudu, et sellest välja tulla ja jätkata oma missiooni muusikamaailmas. See oli moment, kus maailm jäi sekundiks seisma, kuid Järvi suutis säilitada oma vaimse selguse.
Neeme Järvi enda sõnad on siinkohal kõnekad: ta on oma pika karjääri jooksul pidanud üle elama lugematul hulgal asju, mis on pannud proovile nii tema tervise kui ka vaimse vastupidavuse. Need katsumused ei ole teda aga kibestanud. Vastupidi, dirigent rõhutab, et iga raskus on olnud talle kui karastus, mis on aidanud tal mõista elu väärtust ja muusika sügavust veelgi intensiivsemalt. Ta on tulnud välja olukordadest, kus paljud oleksid käed rüppe lasknud ja leppinud saatuse tahtega, kuid Järvi on alati leidnud endas jõu tõusta, sirutada selg ja asuda uuesti poodiumile.
Tema suhtumine on inspireeriv – ta vaatab oma minevikule ja kõigile neile rasketele hetkedele tagasi teatava stoilise rahuga. Ta ei haletse ennast ega oota ka teiste kaastunnet. Tema fookus on alati olnud ja jääb edasi muusikal, loomingul ja sellel kirel, mis hoiab teda elus ja tegusana. Dirigent on korduvalt tõestanud, et tahe luua ja juhtida orkestrit on tugevam kui ükski füüsiline vigastus või ootamatu kukkumine. See on lugu mehest, kes on elanud läbi torme, kuid on suutnud neist kõigist tervena, ehkki ehk mõne armiga, välja tulla, säilitades seejuures oma kustumatu sära ja autoriteedi maailma muusikaeliidi hulgas. Tema elutee on elav tõestus sellest, et kui vaim on tugev ja kirg tegevuse vastu siiras, suudab inimene ületada ka kõige uskumatumad takistused, mida elu talle ette viskab.
