Eesti muusikataevas eredalt särav An-Marlen, kes on tänavu nomineeritud ihaldusväärsele aasta naisartisti tiitlile, on tuntud oma siira ja vahetu oleku poolest. Kuid särava naeratuse ja kaasahaaravate meloodiate taga peitub lugu, mida paljud tema fännid seni pole teadnud. Alles nüüd on artist otsustanud avameelselt rääkida perioodist, mis jättis tema teismeeale sügava ja kohati valusa jälje. See ei olnud lihtne aeg, vaid pigem tormiline eneseleidmise ja füüsiliste katsumuste periood, mis on teda tänaseks kujundanud just selliseks inimeseks, nagu me teda laval näeme.
Kõik sai alguse ootamatult, kui An-Marlen oli alles noor tüdruk ning pidi silmitsi seisma tõsiste terviseprobleemidega. See haigus, mis röövis temalt tavapärase teismelise elu, ei olnud vaid füüsiline koorem, vaid ka vaimne katsumus. Tagasi vaadates tunnistab artist, et tema esmane reaktsioon kõigele toimuvale oli puhas trots. Ta meenutab, et oli siis äärmiselt mässumeelne, soovides maailmale ja saatusele vastu hakata. Iga piirang, mida tema tervislik seisund talle seadis, tekitas temas vaid soovi teha vastupidi, justkui proovides tõestada, et ta on endiselt oma elu peremees.
See protestivaim ei olnud suunatud kellegi vastu konkreetselt, vaid oli pigem appikarje olukorras, kus ta tundis end abitusse positsiooni surutuna. Haigusega kaasnev rutiin, arstivisiidid ja loobumised olid talle kui noorele ja elujanulisele inimesele äärmiselt kurnavad. An-Marlen tunnistab, et teismeea mäss oli tema viis toime tulla olukorraga, mida ta kontrollida ei suutnud. Ta mäletab selgelt, kuidas ta keeldus end ohvrina tundmast, püüdes oma maailma värvilisena hoida ka siis, kui tegelikkus oli hall ja raske.
View this post on Instagram
Täna, vaadates tagasi neile keerulistele aastatele, oskab ta näha, kuidas need kogemused on tema loometeed mõjutanud. Tema muusika, mis on täis emotsionaalset sügavust ja ausust, kannab endas seda sama tüdrukut, kes õppis raskuste kiuste püsti jääma. Nomineerimine aasta naisartisti kategoorias on tema jaoks suureks tunnustuseks, kuid ta rõhutab, et teekond tippu ei ole olnud pelgalt roosiline teekond. See on olnud pidev võitlus, kus ta on pidanud õppima aktsepteerima oma haavatavust ja leidma rahu iseendas. An-Marleni lugu on inspiratsiooniks paljudele, näidates, et ka kõige raskematest aegadest on võimalik välja tulla tugevamana, suutes muuta oma valu kunstiks, mis kõnetab tuhandeid. Tema avameelsus on kui meeldetuletus, et iga suure eduloo taga peitub inimeseks olemise valu ja ilu.
