Eesti Vabariigi endine president Kersti Kaljulaid on tuntud oma otsekohesuse ja terava pilgu poolest, kuid seekordne avameelsus on midagi sellist, mis paneb igaühe meist sügavalt järele mõtlema. Ta ei karda seista silmitsi ebamugavate tõdedega, olgu tegemist riigijuhtimise, majanduse või meie igapäevase ellujäämisega muutuvas maailmas. Kaljulaid leiab, et me elame ajastul, kus poolikud lahendused ja pealiskaudne sära enam ei päästa. See on maailm, kus iga sõna ja iga otsus kaalub rohkem kui kunagi varem.
President räägib kirega sellest, kuidas innovatsioon ja loovus on meie rahva tegelikud ellujäämismootorid. Ta kirjeldab olukordi, kus ta on pidanud tegema valikuid, mis ei pruugi alati olla populaarsed, kuid on vajalikud tuleviku nimel. Kaljulaidi sõnul ei saa me lootma jääda vaid teiste abile või vanadele saavutustele. Me peame olema need, kes dikteerivad tempot, mitte need, kes sörgivad sabas. Tema hääles on tunda muret, aga ka vankumatut usku Eesti inimeste potentsiaali, kui me vaid julgeksime suuremalt unistada ja veelgi rohkem pingutada.
Erilist tähelepanu pöörab ta kommunikatsioonile ja sellele, kuidas me üksteisega räägime. Kaljulaid usub, et ausus on ainus valuuta, mis pikas perspektiivis väärtust ei kaota. Ta meenutab hetki oma ametiajast, mil diplomaatilised koridorid ja pidulikud vastuvõtud jäid tagaplaanile ning tuli rääkida südamest südamesse. See on see pool presidendist, mida avalikkus alati ei näe – naine, kes hoolib siiralt sellest, mis saab meie haridusest, meie keelest ja meie kultuurist. Ta rõhutab, et just kriiside ajal pannakse proovile meie ühtsus ja see, kui tugev on tegelikult meie ühiskondlik vundament.
Kaljulaid ei hoia end tagasi ka siis, kui teemaks tuleb tehnoloogia ja digiühiskonna areng. Ta on veendunud, et Eesti edu on olnud alles algus ning me peame pidevalt ennast uuesti leiutama. See ei ole ainult koodi kirjutamine või uute rakenduste loomine, vaid mõtteviisi muutus. Meie juhtimine peab olema läbipaistev, paindlik ja julge. Ta toob näiteid elust enesest, kus takerdumine bürokraatiasse või hirm eksimise ees on lämmatanud suurepärased ideed. Kersti Kaljulaid kutsub meid üles olema nõudlikumad nii iseenda kui ka oma juhtide suhtes, sest ainult nii saame kindlustada, et järgmistele põlvkondadele jääb pärand, mille üle uhkust tunda. Tema sõnad on kui äratuskell kõigile, kes on mugavustsooni kinni jäänud.
