Kodu rajamine telekaamerate ees ei ole sugugi see lilleline unistus, mida paljud vaatajad ehk diivanil istudes ette kujutavad. Populaarse telesaate „Naabrist parem“ värskes hooajas osalevad Merilin ja Tõnis, keda fännid tunnevad ka nime all Kohalikud, on saanud omal nahal tunda, mida tähendab tõeline pinge, kui tähtaeg hingab kuklasse ja väsimus on muutunud krooniliseks. Kuigi noored on oma pisikese ja hubase korteri lõpuks valmis saanud, ei tulnud see võit sugugi kergelt – pigem vere, higi ja pisarate hinnaga.
Merilin tunnistab avameelselt, et kuigi ta püüdis end saatesse tulles ette valmistada, vaadates läbi eelmisi hooaegu, ei olnud ta valmis selleks reaalsuseks, mis neid tegelikult ees ootas. „Vaatasin mõnda vana hooaega, aga tegelikult selle põhjal ei tea sa kunagi täpselt, mis sind ees ootab,“ nendib ta. Tema sõnul on ekraanilt nähtu vaid jäämäe tipp, sest tegelik elu ehitusplatsil on kordades intensiivsem ja vaimselt kurnavam. See ei ole pelgalt sisekujundus ja värvi valimine, vaid võitlus ajaga, mis ei halasta kellelegi.
Paari sõnul muutusid ööd ja päevad ühel hetkel üheks pikaks ja halliks jadaks. Ehitustööd ei lõppenud sugugi õhtul, kui kaamerad välja lülitati. Vastupidi, tihtipeale kestis kibe töö ja rügamine varajaste hommikutundideni välja. „Ehitus käis meil sõna otseses mõttes hommikuni,“ meenutab paar pingelisi hetki, kus keha nõudis und, kuid mõistus teadis, et iga minut on arvel. Selline unepuudus ja pidev füüsiline koormus tekitasid atmosfääri, kus väiksemgi eksimus või valesti öeldud sõna võis põhjustada emotsionaalse plahvatuse.
Pinged, mis sellise elutempo juures tekkisid, ei jäänud vaid Merilini ja Tõnise vahele, vaid kandusid üle kogu ehitusplatsi. Kui emotsioonid kasvasid üle pea, oli raske säilitada rahu ja kainet mõistust. See oli tõeline vastupidavuse proovikivi nii nende suhtele kui ka iseloomudele. Noored ei salga, et hetki, mil sooviti käega lüüa, tuli ette rohkem kui korra, kuid soov luua oma kätega midagi püsivat ja unikaalset hoidis neid siiski reel.
Tänaseks on suurim vaev seljataga ja korter seisab uhkelt valmis, olles tunnistajaks kõigele sellele draamale ja vaevale, mis selle seinte vahele on pandud. Merilin ja Tõnis on kogemuse võrra rikkamad, kuid nad hoiatavad kõiki tulevasi osalejaid: see saade ei ole nõrganärvilistele. See on teekond, kus sa õpid tundma oma piire ja näed, kui kaugele oled valmis minema, kui panused on kõrged ja kogu Eesti vaatab pealt. See intensiivsus, mis saates valitseb, on midagi sellist, mida ei saa kirjeldada – seda peab lihtsalt ise kogema.
