Eesti Vabariigi president Alar Karis on tavaliselt tuntud oma vaoshoitud ja akadeemilise oleku poolest, kuid nüüd on riigipea avanud ukse oma eraelu sügavaimatesse soppidesse, meenutades aega, mil ta alles üritas võita oma tulevase abikaasa Sirje Karise südant. See ei olnud sugugi lihtne teekond, vaid täis nooruslikku ebakindlust, suuri tundeid ja klassikalist romantikat, mis tänapäeva digiajastul tundub peaaegu unustatud kunstina. Alar Karis meenutas muigel suul, kuidas ta noore mehena püüdis igal võimalusel Sirje tähelepanu köita, kasutades selleks meetodeid, mis nõudsid aega ja pühendumust.
Riigipea tunnistas, et tema peamiseks relvaks armurindel olid paberile pandud read. Ta kirjutas Sirjele pikki ja põhjalikke kirju, lootes, et need sõnad suudavad edasi anda seda, mida silmast silma öelda ehk ei julgenudki. See oli ajastu, kus ootusärevus postkasti juures oli osa armumise ilust ja valust. Alar Karis meenutas, et need kirjad olid tema viis olla kohal ka siis, kui nad teineteisest eemal viibisid. Ta kirjeldas elavalt seda tunnet, kui sulepea puudutas paberit ja mõtted hakkasid voolama, moodustades lauseid, mis pidid kindlustama talle koha Sirje südames.
Kuid kõige põnevam detail selle meenutuse juures on asjaolu, et president ise ei tea tänaseni, mis neist ajaloolistest armukirjadest tegelikult saanud on. Alar Karis tõdes pooleldi naljatledes ja pooleldi mõtlikult, et ta pole kindel, kas Sirje on need väärtuslikud mälestused alles hoidnud või on saatus nendega karmimalt ümber käinud. “Ma ei tea, kas ta põletas need ära või on need kuskil alles,” sõnas riigipea, tekitades sellega salapärase õhkkonna oma pikaajalise suhte algusaegade ümber. See ülestunnistus näitab, et isegi aastakümneid kestnud abielus on kohti, kus valitseb teadmatus ja väike annus müstikat.
Presidendipaari lugu on alati olnud rahva jaoks eeskujuks, kuid sellised inimlikud ja haavatavad meenutused toovad nad inimestele veelgi lähemale. Alar Karis kirjeldas, kuidas nooruspõlve pingutused kandsid lõpuks vilja, kuigi tee selleni oli täis katsetusi. Ta ei varjanud, et tähelepanu saamine ei tulnud alati iseenesestmõistetavalt ning nõudis järjekindlust. See on lugu mehest, kes ei kartnud oma tundeid paberile panna, ja naisest, kes need tunded vastu võttis, luues vundamendi liidule, mis on vastu pidanud ajaproovile ja riigielu tormidele. Iga rida nendes kirjades oli samm lähemale ühisele tulevikule, mida nad täna Kadriorus jagavad.
Nüüd, vaadates tagasi neile kaugele aegadele, peegeldub Alar Karise näolt soojus. Need kirjad ei olnud lihtsalt paberilehed, vaid noore mehe lootused ja unistused. Küsimus nende saatusest jääb aga õhku rippuma, lisades nende ühisele loole romantilise ja kergelt melanhoolse varjundi. Kas Sirje Karis hoiab neid kuskil karbis luku taga või on need tõepoolest leekides hävinud, jääbki ehk nende endi vaheliseks saladuseks, millest avalikkus saab vaid osa aimata läbi riigipea siira ja emotsionaalse meenutuse.
