Eesti teatrimaastiku grand lady Marje Metsur on elanud elu, mis meenutab kohati haaravat filmistsenaariumi – selles on olnud nii pimestavat sära ja kirjeldamatut ilu kui ka hetki, mis on lõiganud hinge sügavamalt kui ükski lavaline traagika. Täna, olles 84-aastane, vaatab ta oma teekonnale tagasi sirge seljaga, tunnistades ausalt, et tee pole olnud lihtne. Tema elukogemus on olnud kirev, täis proovikive, mida paljud peavad talumatuks, kuid tema vankumatu vaim on hoidnud teda ikka ja jälle püsti.
Kõik mäletavad veel eredalt aastat 1979, mil toonane noorsooteatri lavastus „Rästiku pihtimus“ raputas Eesti teatripublikut ootamatu ja julge avameelsusega. Kui Marje Metsur toona lavalaual oma rõivad seljast heitis, oli see enamat kui lihtsalt alastus – see oli puhas, püha ja šokeeriv ausus, mis jättis tollase ontliku publiku sõnatuks. See hetk kinnistas Metsuri nime ajalukku kui näitleja, kes ei karda piire nihutada.
Küsides tänasel päeval, kas ta suudaks ka praegu laval sarnaselt särada, kõlab vastusest vastu nakatav optimism. Marje naerab muretult ja möönab, et on juba mõelnud monoetenduse peale. Tema mõtted liiguvad kiirelt ja teravalt – maailma olukord, sealhulgas Ukrainas toimuv sõda, tundub talle praegusel ajal hirmutavalt aktuaalne just selle sama vana tüki kontekstis. Ta analüüsib oma karakterit, Olga Zotovat, kes kaotas lahingus rinna, ja leiab, et just see traagiline joon on nüüd, aastakümneid hiljem, saanud hoopis uue ja valusa tähenduse. Marje on valmis, ta ütleb, et „Rästiku pihtimus“ on tal siiani peas, nagu oleks see alles eile olnud.
Tagantjärele vaadates on huvitav tõsiasi, et see ikooniline stseen polnud algselt üldsegi plaanis. Mati Unt, lavastuse visionäär, ei olnud esialgu mõelnud alastust eksponeerida, kuid saatusel olid teised plaanid. Kui Kalju Komissarov proovi tuhises ja täheldas, et pihtiv inimene ei saa olla riietatud, muutus kõik. Marje meenutab seda hetke muigega: ta mäletab, kuidas ta ihuvärvi kombinees lavale minnes tundis korraks soovi tagasi pöörduda, kuid mõistis siis, et see lugu ei ole erootiline, vaid sügavalt traagiline. See oli kunst, mis nõudis julgust olla haavatav.
Vaatamata igasugustele haigustele ja elupööretele, mis on teda rünnanud, ei ole see vägev naine kordagi murdunud. Tema suhtumine vananemisse on imetlusväärne ja inspireeriv. Ta ei loe mitte aastaid, vaid vaatab tulevikku konkreetse sihi ja optimismiga, olles veendunud, et ees on veel palju ilusaid päevi. Tema elu on tõestus sellest, et tõeline jõud ei seisne mitte raskuste vältimises, vaid võimes nendega silmitsi seista, säilitades seejuures oma sisemine sära, huumorimeele ja armastuse elu vastu. Ta on naine, kes on näinud nii sügavat valu kui ka ülimat ilu, kuid keeldub kategooriliselt alla andmast.
