Maailmakuulsa dirigendi Neeme Järvi perekond on olnud aastakümneid avalikkuse teravdatud tähelepanu all, kuid koduseinte vahel toimuv on jäänud paljuski suletud uste taha. Nüüd on maestro tütar Maarika Järvi otsustanud heita valgust sellele, milline isa Neeme tegelikult on, kui kontserdisaalide sära ja aplausi kõmin on vaibunud. See pole lugu rangest pedagoogist või nõudlikust muusikaheerost, vaid hoopis midagi palju inimlikumat ja ootamatumat.
Maarika Järvi tunnistab, et kuigi dirigendi elukutse eeldab raudset distsipliini ja autoriteeti, ei ole Neeme Järvi oma lastega kodus iialgi kurja häält tõstnud. Maestro olemus on olnud pigem voolav, täis loovat kaost ja pidevat energiat. Kuid ühes kindlas situatsioonis tõmbus isa kannatus siiski nii õhukeseks, et sellest sündis perekonna ajalukku sööbinud seik, mida meenutatakse siiani kerge muigega, kuid toonasele lapsele tundus see vägagi tõsine ettevõtmine.
Kõik sai alguse täiesti süütust, kuid ohtlikust mängust. Väikesed Maarika ja tema vennad, kes kasvasid üles muusika keskel, leidsid ühel hetkel, et dirigendikepid on ideaalsed atribuudid tõelise rüütliturniiri pidamiseks. Isa töövahenditest said ühe silmapilguga mõõgad ning elutoast areen, kus mõõgad pidid kolksuma ja vaenlane alistuma. See oli nende lapsepõlve süütu fantaasia, kuid isa Neeme jaoks tähendas see muusika püha tööriista reetmist.
Kui Neeme Järvi oma lapsi keset seda ägedat mõõgavõitlust tabas, ei olnud tema reaktsioon sugugi see, mida lapsed ootasid. Tavaliselt heatujuline ja nalja viskav isa muutus silmapilkselt. See oli ainus kord, kui ta oma laste peale tõsiselt kurjustas. See ei olnud lihtsalt vali hääl või käsu andmine, vaid isa sügav nördimus, et dirigendikeppi, mis on mõeldud helide suunamiseks ja maagia loomiseks, kasutati sellisel labasel moel.
See seik on Maarika jaoks eredalt meeles, sest see näitas talle isa südames peituvat sügavat aukartust muusika vastu. Isegi kodustes tingimustes, kus teised lapsevanemad oleksid lihtsalt lapse käest mänguasja ära võtnud ja pahandanud korra pärast, nägi Neeme olukorda hoopis teise pilguga. See oli temale isiklik riivamine, hetk, kus muusiku hing põrkas kokku laste piiritu ja ohjeldamatu elurõõmuga.
Tänaseks vaatab Maarika Järvi sellele tagasi kui õppetunnile. Isa ei olnud neile kunagi distsiplineerija või hirmuvalitseja, vaid pigem suunaja, kes hindas kirge ja austust. See ainuke kurjustamise kord on nende perekonnas omamoodi legendiks saanud, meenutus sellest, et kuigi Neeme Järvi on maailmalavadel nõudlik ja täpne, on tema kodu olnud paik, kus muusika ja armastus on alati esikohal olnud. See on lugu, mis näitab kuulsat dirigenti hoopis teises valguses – kui meest, kes suudab oma laste peale pahandada vaid siis, kui nende mäng riivab seda, mis talle maailmas kõige kallim.
