Kulus tervelt kuus pikka aastat, enne kui Eesti meelelahutusmaailma üks säravamaid tähti, Karl-Erik Taukar, sai taas kätte ihaldusväärse EFTA auhinna parima saatejuhi kategoorias. See 37-aastane artist ja telenägu, keda oleme harjunud nägema suurte show-de keskpunktis, avas nüüd oma hinge ja rääkis ausalt sellest, mis toimub tema sees siis, kui kaamerad hetkeks vaikivad ning prožektorid on kustunud. See on mees, kes püüab alati perfektsuse poole, kuid kes nüüd julgeb tunnistada, et ka tema ei ole täiuslik.
See teekond kahe auhinna vahel on olnud täis eneseotsinguid ja pidevat lihvimist. Taukar ise märgib, et kuigi teda tuntakse sarmika ja voolava jutuga mehena, on ka temal omad puudused, mille kallal ta on aastate jooksul teadlikult vaeva näinud. See on pidev protsess – õppida tundma oma nõrkusi ja muuta need oma tugevusteks. Ta ei karda vaadata peeglisse ja öelda endale, kus on vaja juurde panna, kus on vaja olla veelgi täpsem ja kaasahaaravam.
Kuid mis on see, mis paneb ühe juba tipus oleva saatejuhi silmad veelgi eredamalt särama? Selgub, et Taukari südames peidab end üks täitumata tööalane unistus, väljakutse, milleks ta on nüüd lõpuks valmis. Kui seni on teda seostatud peamiselt muusika ja säravate stuudiotuledega, siis tema unistuste projekt võiks olla midagi hoopis teistsugust. Ta räägib sellest kirega, mis ei jäta kahtlustki – see mees ei ole veel oma viimast sõna telemaailmas öelnud.
Kuigi me oleme harjunud teda nägema juhtimas suuri projekte nagu “Eesti otsib superstaari” või suursuguseid galasid, siis sisimas kripeldab midagi veel. See on soov katsetada formaati, mis paneks teda proovile hoopis uue nurga alt, pakkudes vaatajatele midagi sellist, mida nad Karl-Erikult ehk oodata ei oskakski. Ta on valmis võtma vastu väljakutse, mis nõuab temalt veelgi rohkem vahetust ja siirust, võib-olla isegi pisut rohkem improvisatsiooni ja ootamatust.
See EFTA võit ei olnud lihtsalt üks järjekordne kuju riiulis, vaid kinnitus, et ta on õigel teel. See andis talle kindlustunde, et publik ja kriitikud hindavad tema pingutusi. Kuid Taukar ei ole inimene, kes jääks loorberitele puhkama. Vastupidi, see tunnustus on kütuseks tema sisemisele mootorile, mis viib teda uute unistuste suunas. Ta tunnistab, et on valmis haarama kinni võimalusest, kui talle pakutaks saadet, mis on piisavalt hulljulge ja eristuv.
See on teekond meheks, kes ei karda enam ebaõnnestumist, vaid kardab pigem paigalseisu. Karl-Erik Taukari lugu on lugu sellest, kuidas säilitada kirg ka siis, kui oled juba kõik saavutanud. See on lugu mehest, kes otsib pidevalt uusi viise, kuidas vaatajate südameid võita ja pakkuda neile elamust, mis jääks meelde kauemaks kui vaid üheks õhtuks. Tema unistus on ootel ja tundub, et see hetk, mil me näeme teda täiesti uues rollis, ei ole enam kaugel. See on lubadus, et parim on alles ees.
