Laulja ja muusik Eleryn Tiit on oma karjääris jõudnud murdepunkti, mis pani teda tõsiselt oma edasises loomingulises teekonnas kahtlema. Pärast debüütalbumi eduka ilmumise eufooriat tabas teda periood, mis oli täis vaikust ja ärevust. Artist tunnistas ausalt, et tundis hirmu, justkui oleks tema sisemine allikas, mis varem muusikat nõnda vaevata välja paiskas, jäädavalt kinni kuivanud. See ei olnud lihtsalt väsimus, vaid sügavam kriis, kus ta tundis, et ei suuda enam ühegi heliga suhestuda.
Tiit meenutas tagantjärele, et mingil hetkel oli tema elutempo muutunud ebaloomulikult kiireks. Ta tahtis kirjutada lugusid hoopis kiiremini, kui ta ise elada jõudis. Selline sunduslik loomeprotsess viis selleni, et stuudioruumis istudes tundis ta end täiesti tühjana. Ta ei suutnud lihtsalt niisama, kohustuse korras, midagi oma seest välja imeda. See sisemine surve tekitas olukorra, kus ta hakkas vältima isegi muusika kuulamist, püüdes end maailma mürast täielikult eraldada. See oli tema jaoks omamoodi kaitsemehhanism loomeprotsessi keerises.
Kuid nüüd on saabunud kauaoodatud selgus ja suunamuutus. Eleryn on liikunud eemale traditsioonilisest raadiopopist ning leidnud endale südamelähedasema tee, mida ta kirjeldab kui ajatut kõla. See äratundmine tuli üsna ootamatult, kui ta klaveril vaikselt omi demosid kirjutas. Pärast vestlust muusik Kristjaniga, kes soovitas tal koostööd teha helilooja ja produtsendi Sten Šeripoviga, tundis ta, nagu oleks lambipirn peas süttinud.
Koostöö Sten Šeripoviga on olnud tõeline värskendus. Nende esimesest kohtumisest alates oli tunda, et nad resoneeruvad samal lainepikkusel. Uue singli sünd oli orgaaniline ja kiire protsess – kõik sai alguse Šeripovi kitarrikäigust, millele Eleryn hakkas vaistlikult meloodiat peale laulma. Algselt ingliskeelne toorik pöörati peagi eestikeelseks tervikuks. Eleryn tunneb nüüd, et on leidnud tagasi oma loomuliku rütmi. Ta töötab koos Šeripoviga uue albumi kallal, mis peaks nägema ilmavalgust sügisel. See teekond on õpetanud talle, et alati ei pea midagi uut kohe haarama – vahel ongi vaja aega, et oodata, kuni miski taas tõeliselt kõnetaks.
