Armastatud lauljanna Hedvig Hanson on sattunud ootamatusse ja äärmiselt ebameeldivasse olukorda, mis pani ta oma kuvandi pärast avalikult muret tundma. Kõik sai alguse ühest täiesti tavalisest reklaamplakatist, mis pidi tema eelseisvat kontserti tutvustama, kuid tulemus oli kõike muud kui see, mida artist ootas. Plakatit nähes ei tundnud Hanson iseennast ära ning tema reaktsioon oli kiire ja otsekohene – ta tunneb, et tema isikupära on ohverdatud odava ja võõra kuvandi nimel.
/nginx/o/2019/07/08/12345338t1h6499.jpg)
Lauljanna ei suuda varjata oma pahameelt selle üle, kuidas teda on kujutatud. Tema jaoks pole tegemist lihtsalt ebaõnnestunud fotoga, vaid sügavama probleemiga, kus kunstnikku või esinejat üritatakse vägisi suruda mingisse kindlasse, temale täiesti võõrasse kasti. Kõige valusamaks ja kummalisemaks võrdluseks pidas Hanson seda, et plakatil olev väljanägemine ja hoiak meenutasid talle teist tuntud avaliku elu tegelast – Anu Saagimit. See võrdlus oli Hedvig Hansoni jaoks otsekui punane rätik, sest tema muusikaline ja isiklik maailm on olnud alati hoopis teistsuguse, vaoshoituma ja romantilisema alatooniga.
Hanson selgitab, et reklaami koostajad on valinud lähenemise, mis on talle vastuvõetamatu. Selle asemel, et rõhutada tema loomulikku olemust ja seda soojust, mida ta laval kiirgab, on plakatil kasutatud elemente, mis muudavad ta välimuse ja mulje liialdatult glamuurseks ja sätituks. See tehislikkus on talle võõras. Ta tunnistab, et kui ta plakatit silmitses, ei näinud ta seal mitte iseennast, vaid kedagi, kes on kaotanud oma identiteedi. See, et teda võrreldi avalikult Anu Saagimiga, oli tema jaoks viimane piir, kuna see sümboliseerib tema jaoks just seda tüüpi tähelepanu ja kuvandit, mida ta on oma karjääri jooksul alati vältinud.
Lauljanna märgib, et talle teeb haiget asjaolu, justkui peaks artist ennast reklaamimiseks muutma millekski, mis ta tegelikult ei ole. Ta on alati hinnanud autentsust ja seda, et kuulaja teaks täpselt, keda nad kontserdile kuulama tulevad. Reklaamplakat, mis moonutab tegelikkust ja loob täiesti vale ootuse, on tema silmis lugupidamatu nii tema kui ka tema publiku vastu. See olukord on pannud Hansoni sügavalt mõtlema selle üle, kui palju on artistil tänapäeval kontrolli oma visuaalse kuvandi üle ja kui kergesti võivad turundajad selle kontrolli enda kätte haarata, tegemata tegelikult koostööd inimesega, keda nad reklaamivad.
Hanson rõhutab, et selline vägivaldne kuvandi muutmine ei ole ainult maitseasi, vaid ka küsimus aususest. Tema fännid ootavad temalt seda siirust ja sügavust, millega ta on harjunud oma muusikat looma, mitte aga pealiskaudset ja kunstlikku sära, mida antud plakat üritas edasi anda. See vahejuhtum on muutunud tema jaoks sümboliks sellest, kuidas meelelahutusmaailm võib inimese identiteeti nõnda moonutada, et isegi lähedased ja ta ise ei pruugi enam ära tunda seda inimest, kes plakatilt vastu vaatab. Hedvig Hanson loodab, et see lugu paneb inimesi rohkem mõtlema autentsuse väärtuse üle ja tuletab turundajatele meelde, et iga artist väärib austust oma isikupära ja olemuse vastu, mitte aga seda, et teda muudetakse kellegi teise sarnaseks šablooniks.
